Thursday, November 27, 2008

Majanduse ja majandusreformi ja demokraatia omavahelised seosed

(Selleks, et oma lugejaid harida... postitame veel akadeemilist materjali...)

Kirjandusanalüüs

Majanduse ja majandusreformi ja demokraatia omavahelised seosed

Oma kirjandusanalüüsis analüüsin John Marangose „Was Shock Therapy Consistent with Democracy?” ja V. Bunce „Democratization and Economic Reform” põhjal majandusreformi ja demokraatia seoseid ning vaatlen, millised on erinevate autorite arvates postsotsialistlike majandusreformide tagajärjed ja kas need on positiivses või negatiivses seoses demokratiseerumise protsessiga.

Selleks, et defineerida demokraatiat toob Brunce (2001) välja järgnevad demokraatiale omased omadused:

  1. Riigis peab olema tagatud vabadused ja õigused inimestele olenemata soost, rahvusest, sotsiaalsest staatusest jne
  2. Poliitikas peab esinema võistluslikkus; võistluslikkus on institutsionaliseeritud pakkudes ideoloogilisi valikuid, et ühendada valijaid ja valitavaid; valimisi peetakse regulaarselt ja need on vabad ja õiglased; ning valitsused on ajutised (st. poliitilise võistluslikkuse käigus muutuvad võimul olijad)
  3. Eksisteerib seaduste ülimlikkus (Rule of Law); bürokraatia võim valitsejate üle ja legaalne ja administratiivne kord

                    (Brunce 2001, lk. 45-46)

Brunce (2001) toob ka välja, et turumajandust seostab demokraatiaga kolm omadust:

  1. Võistluslikkus
  2. Vabadus, tulemuste mitte teadmine, aga samas kindlad protseduurireeglid
  3. Uute demokraatiate probleemid: halvasti institutsionaliseeritud parteisüsteemid, mitte vastutavad poliitilised juhid, ja läbikukkunud legaalsed süsteemid

Nende põhjuste pärast on demokraatia õrn ja õhuke (Brunce 2001, lk. 46).

Samas toob Brunce (2001) välja ka põhjused, miks mida rohkem on majandus liberaliseeritud, seda tõenäolisem on demokraatlik valitsus ja seda suurem on poliitiline surve võistluslikkuse ja kodanikuõiguste nimel. Ta toob välja neli peamist tegurit:

  1. Kapitalism hajutab ressursid, mille abil autoritaarne valitsus võimul püsib
  2. Kapitalism loob võistluslikkuse taanduvate ja esilekerkivate poliitiliste gruppide vahel, mille käigus võidakse purustada autoritaarset režiimi toetav koalitsioon
  3. Sotsialistlikes süsteemides tehti majandusreforme, sest majanduslik olukord oli halvenemas, ideoloogilised erimeelsused eliidi seas kasvasid ja toimusid avalikud protestid. Kuna süsteemid olid ühtsed ja keskselt juhitud poliitilised majandussüsteemid, siis omas ülevalt poolt tuleneva kontrolli nõrgenemine olulisi mõjusid partei-riigi ja partei-riigi ja ühiskonna vahelistele suhetele. Majandusreformid nii peegeldasid kui panustasid demokratiseerumise protsessi.
  4. Oluline on kas tulemused on kindlad (monopol) või ebakindlad (konkurents) ja kas protseduurid on kindlad (seaduste ülemlikkus) või ebakindlad (indiviidide impulsiivne valitsemine). Turumajanduse puhul on olemas kindlad omandiõigused ja kindlaks määratud, püsivad ja läbipaistvad majandusreeglid. Demokraatia puhul on sama – peab olema vabad, õiglased ja pidevalt toimivad valimised ja kindlaks määratud, püsivad ja läbipaistvad poliitilise mängu reeglid.

                    (Brunce 2001, lk. 51-52)

Samas Marangos (2004) ei näe demokratiseerumise ja majanduse liberaliseerimise vahel nii positiivset korrelatsiooni. Ta toob välja, et postsotsialistlikes riikides oli vaja šokiteraapiat üleminekuks keskplaneerimiselt turumajandusele. Olles situatsioonis, kus oli hüperinflatsioon ja puudujääk, oli vaja jõuda nõudluse ja pakkumise tasakaaluni. Oli vaja eemaldada kõik tõkked, et palgad ja hinnad saaksid minna tasakaalu. Selleks, et elimineerida hüperinflatsiooni oli vaja vähendada eelarve defitsiiti kaotades abirahad ja tõstes makse. Oli vaja luua vabakaubandus, et luua võistluslikkus kõrgelt monopoliseeritud kodumaise tööstusega. Tegu oli makromajandusliku stabilisatsiooniprogrammiga, mis rõhutas hinna liberaliseerimist ja ranget eelarvepoliitikat (Marangos 2004, lk. 221-222). Samad põhjuseid majandusreformiks näeb ka sisuliselt Brunce (2001), kategoriseerides need kolme gruppi:

  1. Riik peab tagama makromajanduslikku stabilisatsiooni – tegeleda inflatsiooni ja eelarve tasakaalustamisega
  2. Süsteem vajab mikromajanduslikku liberaliseerimist – erafirmade kaasamist, hinnakontrolli kaotamist, toetuste kaotamist, väliskaubanduse suurendamist ja muutusi valuuta konventeerimisel
  3. Tuleb läbi viia institutsioonilised reformid – riigiettevõtete erastamine ja muutused maksu-, pangandus- ja rahaturgude süsteemides ja nende legaalsetes alustes

                  (Brunce 2001, lk. 46-47).

Marangos (2004) on ka väga skeptiline postkommunistlikes riikides läbi reformide edukuse üle, kuigi paljud väitsid, et šokiteraapia oli edukas. Näiteks Poolas kaotati hüperinflatsioon ja järjekorrad ning puudujäägid. Loodi raha kui vahetusvahend, arendati erasektorit, struktureeriti ümber riigiettevõtted, väljundid peegeldasid tarbija sõltumatust, aset leidis kiire tehnoloogia uuendamine, rahvusvaheline kaubandus peegeldas turu signaale ja keskkonnasaastamine vähenes. Väideti, et riikides, kus viidi läbi radikaalsed reformid, ei tõusnud tööpuudus, erasektori areng ei seiskunud ja ei pidurdunud institutsiooniliste struktuuride evolutsioon. Samuti väideti, et kuigi riigid kannatasid toodangu arvu järsus vähenemises siirde alguses, siis hiljem nad siiski toimisid paremini. Marangos (2004) ei nõustu antud väitega ning väidab, et siirdeprotsessis olevad riigid lootsid saavutada samad elamisstandardid kui nende naaberriikidel, kellel oli toimiv turumajandus, selleks võeti vastu domineeriv vabaturumajanduse idee. Võeti vastu šokiteraapia ideed ekstreemvormis, jättes kõrvale normaalse arengu ning lootes saavutada naaberriikide heaoluühiskonna tulemusi kiiresti. Viidi läbi ekstreemsemaid reforme, kui seda olid teinud praegu arenenud turumajandusega riigid faasis, kui nemad siirdusid üle antud majanduskorrale. Üks variant on, et riigid võtsid selle vastu iseseisvalt lootes kiirele elujärje paranemisele, teine, et see oli väliste mõjude tagajärg: selleks, et saada rahastust Rahvusvahelisest Valuutafondist (IMF), ja Maailmapangast (WB) ja toimivatest turumajandustest (Marangos 2004, lk. 222 – 225).

Ka Brunce (2001) toob välja mõned ebakõlad demokratiseerumise ja majandusreformide vahel: eksisteerib konflikt turgude vahel – majanduslik reform toob kaasa sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust, samas demokraatia põhineb poliitilisel võrdsusel. Näiteks võivad demokraatia käigus võimule saada sotsiaalseid vahendeid jagavad valitsused, mis pärisivad kokkuvõtted majanduslikku reformi. Tekib erinevus poliitikate vahel, mis on „vastust andavad valijatele – st. vajalikud valijate häälte võitmiseks ja poliitikute oma huvide kaitseks“ ja „soodsad majandusliku reformi jaoks“. Enamik majanduslikke reforme on rasked ning põhjustavad esijalgu majanduse allakäiku, enne kui see hakkab ülesmäge minema. Kuigi pikemas perspektiivis tähendavad majandusreformid edu, peavad poliitikud arvestama ka lühiajaliste reformide mõjuga, mis võivad põhjustada konflikti ning võimu kaotamist (lühiajaliselt muudavad majandusreformid riigi olukorda majanduslikult halvemaks). Avalikkus võib võidelda reformide vastu tulenevalt majandusstressist, see võib eliidid kõrvale juhtida demokraatlikust valitsemisest või sundida tegema kompromisse, mis on kokkuvõttes majandusele veel halvemad ja põhjustavad veel suuremat rahulolematust. Samuti võivad majandusreformid põhjustada korruptsiooni ja seaduste ülemuslikkuse õõnestamist. See omakorda muudab äri tegemise kallimaks, peletab eemale välisinvestoreid ja mõjutab negatiivselt nii majandusliku reformi efektiivsust kui demokraatia kvaliteeti. Suureneb lõhe eliidi ja avalikkuse vahel, mis suurendab veelgi demokratiseerumise ja majandusliku reformi ebaõnnestumise tõenäosust. Eriti suur probleem on uutes demokraatiates: demokraatia on õrn ja majandusreformid kallid. Nii avalikkus kui poliitilised parteid on muutliku meelega ning samuti on institutsiooniline areng nõrk. Valijad teevad oma otsuseid olenevalt majanduslikust heaolust ning ei ole välja kujunenud kindlaid (ideoloogiliste) parteide toetajaid, uutel mängijatel on kerge siseneda poliitilisele areenile (kaasa arvatud endistel sotsialistlikel liikumistel). Majandusreformi edukust ähvardavad eelkõige selle reformi läbikukkumine või ebastabiilne poliitiline keskkond. Lisaks ähvardab seda autoritaarse valitsemise pärand (traditsioon) ja demokraatlike institutsioonide nõrkus (Brunce 2001, lk. 49-51).

Marangos näeb siin suurt rolli puudu jäänud välisabil, sest šokiteraapia vajab suure puudujäägi likvideerimiseks suurt finantsnõutamist suurte toetuste ja pikaajaliste laenude näol. Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond on suuresti osutunud ebaefektiivseks majandusliku siirdeprotsessi toetamisel (Sachs 1995), finantsnõu on olnud väga väike ja finantsabi ebapiisav. Finantsabi oleks pidanud olema toetustena, mitte laenudena. Abi eesmärk on tihti „lasta headel valitsustel vastu pidada kuni nad suudavad ise lahendada oma probleemid” (Sachs 1994). Šokiteraapia programmil ei ole võimalik ellu jääda demokraatliku otsuste tegemise protsessi käigus. Seega vahetusid järgmiste valimiste käigus välja enamik šokiteraapia meetodeid kasutanud valitsused ning asendusid nendega, kes pooldasid järk-järgulist arengut. Enamik reformiprotsessiga seotud probleeme olid poliitilised, mitte majanduslikud - majanduslik abi oli tegelikult poliitiline abi toetamaks hapraid valitsusi, mis viisid läbi šokiteraapiat demokraatlikus keskkonnas. Taheti toetada indiviide, kes toetasid šokiteraapiat ja samal ajal hoida valitsust võimul. Algne toetus šokiteraapiale oli kõrge, kuid hakkas vähenema, kui reformide sotsiaalne hind ilmsiks tuli. Tulid võimule uued valitsused, mis olid üldiselt endised kommunistid ning reformid pidurdusid. Üheks põhjuseks oli reformistide saamatus toime tulla vaesuse ja ohutusega seotud küsimustes (näiteks tööpuuduse kasv). Autor (Marangos 2004) toob näidetena välja mitmeid riike Ida-Euroopas, kus on võimul olnud reforme šokiteraapia käigus läbiviiv valitsus – nende seas on nii Eesti, Venemaa, Albaania kui Bulgaaria. Erilise näitena toob autor välja Läti, kes sai näiteks Eestiga võrreldes 2 korda rohkem välist abiraha ning autor leiab, et tänu sellele kestis Lätis šokiteraapia kaks aastat kauem ning võimul olnud valitsus sai uuesti tagasi võimule. Šokiteraapia reformid demokraatlikus keskkonnas ilma finantstoeta ei ole edukad. Šokiteraapia toetajad väidavad, et reformide läbiviijad ei kaotanud valimisi rahva meelepaha pärast, vaid see oli selle pärast, et kommunistid olid paremini organiseeritud või et on üldine trend, et võimuolev valitsus muutub ebapopulaarseks majanduse (mitte)heaolust olenemata. Marangos (2004) lükkab selle väite ümber tuues välja, et järkjärguliste reformide toetajad on asendanud šokiterapeute, aga vastupidist pole kunagi toimunud. Samuti ei leia Marangos (2004), et „nostalgial” oleks mingit soest ekskommunistide võimule tagasi tulekuga (Marangos 2004, lk. 227-238).

Brunce (2001), kes näeb reforme postsotsialistlikes riikides positiivsema külje pealt, pakub välja kolm alternatiivset varianti: (a) demokratiseerumist ja majanduslikku reformi ei saa omavahel siduda, (b) selleks, et majandusreform oleks edukas on vaja otsusetegijad isoleerida välistest mõjudest (c) edukas reform vajab protsesside järjestamist: kõigepealt luua demokraatlik valitsemine ja siis rakendada majanduslikud reformid st. need ei tohiks olla samaaegsed (Brunce 2001, lk. 50-51).

Marangose (2004) teooria kohaselt võiks siinkohal nõustuda teise punktiga, kuid mitte kolmandaga. Marangos (2004) leiab, demokratiseerumine ja šokiteraapial põhinev majandusliku siirde protsess ei sobi kokku. Demokraatia vajab pidevat valitsuse vastutust ühiskonnaliikmete eelistuste ees. Šokiteraapia pooldajad soovisid teha kiireid ja laiaulatuslikke reforme, mis oleksid sõltumatud poliitilistest protsessidest, programmi tuli läbi viia vaatamata kriitikale ja eelistamata kedagi – kõik pidid jälgima põhireegleid. Selleks kirjutati see reegel sisse põhiseadusesse, et muuta see n-ö sõltumatuks valitsusest. Seega väidab autor, et šokiteraapia on väga antidemokraatlik. Marangose (2004) arvates peavad olema poliitiline ja majanduslik struktuur omavahel seotud. Poliitilised tavad nõuavad, et enne loodaks poliitiline struktuur, mis sunnib poliitilise võimu kaasamist turgu olenemata sellest, kes poliitilist võimu esindab. Kõik indiviidid peavad olema huvitatud põhiseaduse loomisest toetudes isiklikele huvidele ja konstitutsioon mõjutab kõiki indiviide nii, et neil on kasulik osaleda arengu protsessis. Samal ajal on valitsuse huvides julgustada sellist osalust läbi pluralistliku protsessi, sest ainult indiviidide tahe olla nõus majanduslike ja poliitiliste piirangutega loob võimaluse elimineerida alternatiivne võim. Seega pole põhiseaduse arenguks vaja demokraatiat, vaid pluralismi (Marangos 2004, lk. 226-227).

Brunce (2001) jagab postsotsialistlikud riigid ja nende majanduslikud reformid ja demokratiseerumise seose kolme gruppi:

  1. Suur opositsiooni võit ja tugev demokratiseerumise ja majandusreformi toetamine (näiteks Balti riigid) – majandusreform ja demokratiseerumine toetavad teineteist
  2. Suur mandaat kommunistidele – kindel demokratiseerumise ja majandusreformide mittetoetamine (näiteks Valgevene) – mõlemad (demokratiseerumine ja majandusreform) lükatakse tagasi
  3. Limiteeritud mandaadid, kommunistid võidavad või omavad osa koalitsioonis, lõhestatud valitsus, toetatakse osaliselt demokratiseerumist ja majandusreforme (näiteks: Venemaa) – nii demokratiseerumise kui majandusreformide puhul tehakse kompromisse

                  (Brunce 2001, lk. 54-55)

Lisaks sellele toob Brunce (2001) välja, et aastaks 1989 oli demokratiseerumine globaalne protsess. Postsotsialistlikes riikides oli demokraatia positiivse varjundiga, sest see oli autoritaarse režiimi vastand. Postsotsialistlikes riikides oli olemas liberalismi ja natsionalismi kooslus – oponeeriti kommunismile, arenesid rahvuslikud identiteedid ja liberaalsed poliitilised ideoloogiad. Lisaks sellele olid olemas rahvusvahelise organisatsioonid, mis toetasid inimõiguseid, demokratiseerimist ja majanduslikku reformi. Postsotsialistlikes riikides oli edukam mitte sillaloomine kahe režiimi vahel, vaid eelmise režiimi murdumine, millele viitab otseselt demokraatia ellujäämisvõime ja kestvus ja pühendumine jätkusuutlikesse majandusreformidesse. Edu saavutati õige ajastusega ja siirde sisukusega – rohkem kindlust, arvestatav eliidi ja avalikkuse toetus, vähem autoritaarset vägisi otsuste tegemist ning selle tulemusena saavutati suur mandaat liberaalsete erakondade poolt. Postsotsialistlikes riikides oli reforme toetav opositsioon väga ühtne. Sotsialism oli enne tekitanud majandusliku ja poliitilise monopoli, mis tuli nüüd murda – eraldi lähenedes ei oleks suudetud kumbagi muutust läbi viia. Natsionalism on vajalik mitte ainult majanduslike reformide läbiviimiseks, vaid ka eelneva autoritaarse režiimi lõpetamiseks (Brunce 2001, lk. 56-58).

Seega kui Brunce (2001) näeb majandusreforme eelkõige positiivses korrelatsioonis demokratiseerumise protsessiga ning šokiteraapias edukust, siis Marangos (2004) toob välja, et majandusreformid teevad majanduse olukorra halvemaks, enne kui see läheb paremaks, eriti šokiteraapia korral, sest tuleb kiiresti rakendada majanduspoliitikaid ja panna rasked piirangud peale eelarvele. Sellest tulenevalt ei jõua parem olukord kätte enne valimisi, kus reformistid kaotavad võimu. Selle põhjuseks on valijate lühinägelikkus ning suutmas näha pikaajalisi kasumeid. Siirdeprotsessi alguses olid inimesed pigem kaugematele kasumitele orienteeritud (eriti seoses stalinismi kokkuvarisemisega) ning valmis taluma lühiajalisi tagasilööke, kuid kui need tagasilöögid kätte jõudsid, muutus ka inimeste suhtumine. Seega autor leiab, et šokiteraapia rakendamiseks on vaja kas tugevat välisabi või väga autonoomset valitsust. Demokraatia lõi aluse järgjärguliste muutuste pooldajate võimule saamiseks. Demokraatia käis Ida-Euroopas käsikäes majanduslike reformidega, see tähendas, et hääleõiguse said ka need, keda majanduslikud reformid eelkõige negatiivselt mõjutasid, mis viis suures osas majandusreformide läbikukkumiseni ja kommunistide tagasipöördumiseni võimule (Marangos 2004, lk. 238-240).

Kokkuvõtteks võib öelda, et ühelt poolt loob demokraatia oma võistluslikkuse ja vabadusega aluse majanduslikeks reformideks omades nii mitmeidki samasid põhimõtteid, kuid esimene osa, mis kaasneb kiirete reformidega jätkuva arengu jaoks on väga raske ning ilma tugeva välistoetuseta võib majandus sattuda kriisi, kus demokraatia hakkab majanduslikele reformidele vastu töötama. Sellest tulenevalt võib riik sattuda veel raskemasse olukorda kui ta oli enne reforme ning demokratiseerumise protsess võib jääda seisma või isegi liikuda tagasi. Postsotsialistlikest riikidest on nii positiivseid näiteid, kus on kiired majanduslikud reformid suurt kasu toonud ning tagasilöök on olnud küllaltki väike, kui ka näited, kus majanduslikud reformid on riigi viinud demokraatia kriisini.

Kasutatud kirjandus:

1) Brunce, V., 2001, „Democratization and Economic Reform”, Annual Reviews, lk.43-65

2) Marangos, John, 2004, „Was Shock Therapy Consistent With Democracy?”, Review of Social Economy, vol. LXII, nr. 2, lk 222-243

Monday, November 17, 2008

Demokratiseerumise protsesside erinevused erinevates maailmaosades


Demoratiseerumise puhul on välja toodud erinevad etapid, mis peaksid alati selle protsessiga kaasas käima – liberaliseerumine, siire, konsolideerumine. Seda protsessi mõjutavad tegurid on erinevates maailmajagudes erinevad. Järgnevalt analüüsin Kopecky ja Mudde, Barkani, Terry ja Crossanti vastavasisulisi kirjutisi võrreldes demokratiseerumise protsesse postkommunistlikes ja Ida-Euroopa riikides, Aafrika riikides ja Aasias.

Postkommunistlikud riigid ja Ida – Euroopa

Kopecky ja Mudde (2000) toovad välja, et mõned teadlased (näiteks Schmitter ja Karl) nägid Ida- ja Kesk-Euroopa režiimide kokkuvarisemisel sarnasusi varasemate Lõuna-Euroopa ja Ladina-Ameerika režiimide langusega. Teised teadlased olid skeptilisemad ja leidsid, et on vaja uusi analüütilisi kategooriad, et märkida üles Ida-Euroopas tekkinud uued siirete dimensioonid. Need autorid (Offe, Elster, Bunce) tõid välja, et arvestama peaks kommunismi spetsiifilisi mõjusid ning samuti poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke kriise, mida need riigid läbima pidid. Kommunismi ja sellest tulenevaid kogemusi peeti teistsuguseks kui Lõuna autoritaarsete režiimide kogemusi. Demokratiseerumise paradigmades kaheldi ning eelistati jääda riikide võrdluses postkommunistlike riikide piiresse. Ka Terry (1993) on sarnasel seisukohal, tuues välja, et postkommunistlikud režiimisiirded on erinevad Ladina-Ameerika ja Lõuna-Euroopa siiretest ja vajavad uut analüütilist lähenemist. Kui võrrelda postautoriaarseid ja postkommunistlikke riike, tulevad nende erinevused selgelt välja, eriti kui lahutada siirdeprotsess lõhkuvateks ja ülesehitavateks elementideks. Siirded sisaldavad autoritaarse võimu ja olemasolevate struktuuride lammutamist ja uute struktuurde asemele loomist. Esimene neist võis tekkida ülevalt allapoole suunaga libereerimise käigus või režiimi kokkuvarisemise tagajärjel või läbirääkimiste käigus. Sellele lisaks lisab Terry (1993), et lähtudes nendest erinevustest oleks parem keskenduda empiirilisele analüüsile ja mitte toetuda mudeli ehitamise ja teooria adopteerimise konseptsioonidele.

Ida-Euroopa siirde- ja konsolideerumisteooriad ja nende uuringud on mitte-teoreetilised, kirjeldades tihti elulisi detaile poliitilistes ja sotsiaalsetes protsessides. Samuti kasutatakse mõlemaid konseptsioone (siire ja konsolideerumine) ignoreerides, laiendades või muutlikult kasutades tegelikke tähendusi ja järeldusi. Siirded olid äärmiselt ebakindlad protsessid, mis sõltusid indiviididest ja erinevatest poliitilistest gruppidest ja valikutest, mida tegid otsustajad, püüdes omaks võtta uue režiimi mängureegleid. Selles protsessis oli ühes otsas autoritaarne režiim ja kui kõik hästi läks, jõuti teise otsa, kus oli demokraatlik režiim. Demokraatlikku režiimi siire on möödas juhul, kui kehtestatakse edukalt demokraatlike reeglite lepped (Di Palma 1990), millega tavaliselt alati käib kaasas põhiseaduse kehtestamine ja esimesed vabad valimised. Uurimuse eesmärk ei olnud üldiselt see, mis liiki demokraatia tekib või kui tugev ta on. Pigem peaks selline uurimus heitma pilku sisemiste muutuste dünaamikale ning protsessi väljundid on mõõdetavad üldiste terminite nagu näiteks demokraatiaga (Kopecky ja Mudde 2000, lk. 517-519).

Demokraatia konsolideerumine tähendas üldiste reeglite kehtestamist, muutes demokraatia reeglid ja institutsioonid ühtseteks, aktsepteeritavateks ja ette ennustavateks mustriteks. Demokraatia konsolideerumise faasi iseloomustatakse kui arenguetappi, kus omavad tähtsust stabiliseerunud struktuurid, mis mõjutavad poliitiliste otsustajate käitumist. See on erinev demokraatia siirde faasist, kus protsessid on ebapüsivad ning poliitilised otsustajad saavad võtta vastu reegleid ja neid kehtestada sõltumata struktuuridest (institutsioonidest). Kosolideerumine põhineb osalisel kokkulepete, korralduste ja institutsioonide ümberdefineerimisel, mis on tekkinud siirdeprotsessi käigus ja/või nende sätete kinnistamisel, tugevdamisel või stabiliseerimisel. Samuti eemaldatakse sätted, mis on demokraatiale mitte vajalikud, kuid hädavajalikud siirdeprotsessis. Enamik uuringuid keskendus küsimusele, miks kommunistlik režiim kokku varises ning vana kommunistliku eliidi ja uue kerkiva demokraatliku eliidi omavahelisele võistlusele. Leiti, et postkommunistlikke režiimisiirdeid tuleb käsitleda ettevaatlikkusega, sest nende väljundid on väga erinevad – võib tekkida väga erinevaid demokraatlikke režiime kui ka teatud juhtudel luuakse aluspind autoritaarse valitsuse tekkeks. Huvitav on, et nüüdsed (kuni aasta 2000) uuringud on keskendunud juba pigem demokraatia konsolideerumisele. Paljud Ida-Euroopa siirete jälgijad eeldasid, et siirded on kõigest ajaspetsiifilised sama protsessi jadad, mida nimetatakse demokratiseerumiseks. Eeldati, et siirded on iseenesestmõistetavad (Kopecky ja Mudde 2000, lk. 519-521).

Kahe teema – konsolideerumise ja siirete – analüüsid keskendusid kahe probleemi seostamisele: demokraatia defineerimise ja demokratiseerumise protsessi defineerimisele. Ida-Euroopa postkommunismi on uuritud eelkõige demokraatia siirde ja demokraatia konsolideerumise hajumispunktist lähtudes. Tihti aeti need kaks terminit sassi. Demokratiseerumise uurimisel peab kindlalt eristama kommunistlikust režiimist siirdumise demokraatiasse (või autoritaarsest režiimist üldiselt), mis on režiimi siire ja järgneva siirde algsetelt demokraatlikelt korraldustelt tõelise konsolideerunud demokraatiani (demokraatia konsolideerumine). Demokraatia konsolideerumine saab alata alles siis, kui demokraatia siire on korralikult lõpetatud. Kuigi paljud Ida-Euroopa maad on edukalt lõpetanud siirde faasi, ei saa kindel olla, kas ka nende demokraatia on konsolideerunud. Paljud Ladina-Ameerika ja Lõuna-Euroopa uurijad väidavad, et demokraatia on konsolideerunud, kui enamik poliitilisi gruppe aktsepteerib demokraatia mängureegleid. Samas Linz ja Stepan (1996) toovad välja, et demokraatia konsolideerumise saavutamiseks on vaja, et poliitised grupid mitte ainult ei arvesta demokraatia mängureeglitega, vaid ka need reeglid peavad olema legitiimsed nende enda ja avalikkuse enamuse jaoks (Kopecky ja Mudde 2000, lk. 521-523).

On loodud analüütilisi vahendeid ja kategooriad, et eristada režiime, mida peetakse demokraatlikeks. Kõik nad on täitnud minimaalsed demokraatiale omased nõuded, kuid see, palju reaalselt arvestatakse demokraatia reeglitega, on erinev. Arvestades miinimumnõudeid, on enamik Ida-Euroopa postkommunistlikke riike konsolideerunud demokraatiad. Kui vaadata konsolideerunud demokraatia rohkem nõudvat definitsiooni, ei ole mitmed riigid veel konsolideerunud demokraatiad (nt Tšehhi vabariik, kus pole kodanikuühiskonda (2000)). Paljud uurijad leiavad, et enamike Ida- ja Kesk-Euroopa riikide demokraatia on sama konsolideerunud kui Lõuna-Euroopa ja Ladina-Ameerika postautoritaarsete riikide puhul. Esimene samm peaks olema jäiga piiri panemine mitte-demokraatlike ja postkommunistlike režiimide vahele Ida-Euroopas. Demokraatiat peaks uuritama demokraatlike siiretega seoses ja demokraatia konsolideerumist peaks uurima ainult nende riikide puhul, kus ollakse kindel, et tegu on demokraatiatega. Demokraatia konsolideerumise mõiste peaks olema seotud sama (minimaalse) demokraatia defineerimisega, mis lubas riigi liigitada nende riikide alla, kes on edukalt läbinud demokraatia siirde protsessi. Demokraatia konsolideerumise juurde peab käima vastaseliidi vastu võtmine uude demokraatlikku režiimi järgides demokraatlikke põhimõtteid. Tänu liiga rangetele konsolideerunud demokraatia definitsioonidele on liigitatud teatud riigid problemaatiliste või lausa mittekonsolideerunud demokraatiate alla, kuigi nende probleemid pole üldse seotud demokraatia konsolideerumisega (Kopecky ja Mudde 2000, lk. 523-525).

Mis puudutab ühelt poolt Ida- ja Kesk-Euroopa ja teiselt poolt Balkani ja Post-Nõukogude riike, siis ei suudeta siiamaani leida adektvaatseid põhjendusi suurtele erinevustele demokraatiate aregute puhul. Mõned teadlased väidavad, et demokraatlik režiimi siire on võimatu ilma eelneva majandusliku siirdeta. Samas on raske tõestada, miks mõned riigid on majanduslikult edukad ja teised mitte. Ei saa öelda, et need, kellel majanduslikult hästi läheks, on alati konsolideerunud demokraatiad ja vastupidi. Ida-Euroopas peab poliitilist demokraatiat (või selle puudumist) pigem põhjendama mittemajanduslike teguritega (Kopecky ja Mudde 2000, lk. 525-528). Samas Terry (1993) seab selged piirid demokraatia siirete seostele majandusega. Ta toob välja, et postkommunistlikes riikides eksisteerib kahesuunalisus, suund samaaegselt luua pluralistlik demoraatia ja vabaturumajandus. Majanduspoliitika ei vajanud autoritaarsete režiimide puhul hävitamist, nagu see oli vajalik postkommunistlike puhul. Majanduslik siire loob poliitilist ebastabiilsust, mis omakorda pidurdab institutsiooniliste ja juriidiliste infrastruktuuride loomist erastamise jaoks ja vähendab välisinvesteeringute arvu. Postautoritaased siirded toimusid riikides, mis ei olnud nii arenenud sotsiaalmajanduslikult ja indrustriaalselt ning neil oli lihtsam privatiseerida ja võtta vastu majandusliku aregu strateegia muutused. Ida-Euroopa majadussüsteemid ei ole mitte ainult kõrgelt industrialiseeritud, vaid indrustrialiseerimine on düsfunktsionaalne madala tootlikkuse ja vananenud tehnoloogiaga, keskkonnale ohtlik ning võib põhjustada suuri probleeme inimeste tervisele ja tulevasele majanduse paranemisele. Postautoritaarsed riigid peavad looma oma indrustriaalse sektori, postkommunistlikud aga vana hävitama püüdes teatud osasid uuesti üles ehitada (Terry 1993, lk. 334 – 337).

Paljud autorid on omavahel seotanud autoritaarse režiimi tüübi ja režiimi siirete ja konsolideerumise probleemid. Postkommunistlikku dünaamikat ei saa seletada viidates ühiselt jagatud sotsiaalsetele, majanduslikele, kultuurilistele ja institutsionaalsetele eelmise režiimi struktuuridele. Enamus teadlasi aktsepteerib, et autoritaarse režiimi tüüp mõjutab režiimi siiret ja sellest tulenevalt ka demokraatia konsolideerumist. Demokratiseerumisprotsesse uuriv kirjandus kipub kõhklema raskuskaalul, mida on asetatud struktuuridele (sotsiaalmajanduslikele, kultuurilistele, institutsioonilistele) ja agentidele (eliidid, parteid, vastaseliidid, kodanikuühiskond) põhjustades suuri probleeme vahetustasanditel. Seletav raamistik peab lubama sidemeid nii tuleviku kui mineviku vahel, st agendid peavad saama kujundada struktuure ja vastupidi (Kopecky ja Mudde 2000, lk. 525-528).

Terry (1993) peab oluliseks, et paljud postautoritaarsed riigid ei pidanud oma siirde puhul tegelema nii kompleksete vähemuste küsimustega nagu postkommunistlikud riigid. Lisaks kommunismi eelsetele regionaalsetele, usulistele ja kultuurilistele riikide vahelistele konfliktidele on natsionalism loonud uued dimensioonid. Osades üritab vana kommunistlik eliit selle abil uuesti võimule pääseda, teistes on natsionalism kommunismi ja sellega seonduva hävitamise vahend. See aga takistab lääneliku kodanikuühiskonna loomist, sest teatud etnilistel gruppidel ei ole samad õigused kui teistel. Sama toovad välja ka Kopecky ja Mudde (2000) rääkides riigi ja rahvuse ülesehitamisest. Liiga palju lihtsustusi tehakse selle pärast, et ei mõisteta, et riigi ja rahvuse ülesehitamine ei ole sama asi. Riigi ülesehitamine tähendab poliitilise üksuse – riigi – säilitamist. Rahvuse ülesehitamine tähendab eneseteadlikku rahvusliku ideniteedi ja teadlikkuse loomist ja levitamist või rahvusliku identiteedi valetunnetust. Seega on tegu kultuurilise, mitte poliitilise üksusega. Vähe on uuritud ka erinevaid institutsioonilisi strateegiaid, mida rahvuslikud eliidid saavad rakendada vähemuste suhtes ja vastupidi. Samuti on küsimuse all strateegiad, mida rakendati seoses Euroopa Liiduga. Tuleks uurida riike, kellel on probleeme riigi ja rahvuse ülesehitusega, kuid kellel on erinev tase demokratiseerumise protsessis (Terry 1993, lk. 334 – 337; Kopecky ja Mudde 2000, lk. 528-531).

Olulise faktorina tuuakse välja rahvusvaheline mõju: kui Terry (1993) näeb rahvusvahelisel keskkonnal demokratiseerumisele postkommunistlikes riikides pigem negatiivset mõju, siis Kopecky ja Mudde (2000) toovad välja mitmeid positiivseid aspekte. Alates 1970ndatest on demokraatia kehtestamiseks olnud hea keskkond – see on populaarne, hea ning tähendab vabadust. Nii mitmed eeskujud kui kolmanda sektori organisatsioonid on mõjutanud demokraatia populaarsust. Erinevates riikides loovad erinevad rahvusvahelised tegurid asjakohase rahvusvahelise dimensiooni erinevate efektidega. Samuti mõjutavad need samad rahvusvahelised tegurid seda, kuidas rahvusvahelised mõjud kanduvad üle kohalikule tasandile ja kuidas riiki seotakse laiema rahvusvahelise süsteemiga. Ka Euroopa Liidul on suur mõju – paljud riigid sätestasid oma poliitikat nii, et see oleks sobiv Euroopa Liidule, seega mõjutas EL väga otseselt ka demokraatia arengut nendes riikides - vaba turumajandus, läbipaistev bürokraatia ja poliitiline süsteem, demokraatlikud inimõigused – need ei oleks kindlasti olnud muidu paljude riikide esmased prioriteedid (Kopecky ja Mudde 2000, lk. 528-531).

Postkommunistlike riikide puhul tuleb kindlasti rohkem arvestada rahvusvahelist dimensiooni, rahvusriigi ülesehitamisega seotud probleeme, majanduslikke mõjusid ja eelkõige erinevate riikide omapärasid – erinevalt teistest maailma piirkondadest on siireded väga individuaalsed ja erinevad.

Aafrika

Aafrika puhul toob Barkan (2000) välja 7 Aafrika demokratiseerumisprotsessidele omast tunnust:

1. Lühike ja pealesurutud varesem kogemus demokraatiaga. Enne 1958 aastat ei olnud mingeid demokraatia ilminguid, erinevalt Ladina-Ameerikast. Riigid, kes läksid üle demokraatlikule riigikorrale, tegid seda tulenevalt dekoloniseerimisest ja võimu üle kandmisest oma rahvuslike liikumiste juhtidele. Demokraatia konstitutsioonilised ja institutsioonilised korraldused võeti üle emamaalt, mitte ei loodud poliitilisete osapoolte omavaheliste läbirääkimiste käigus. Lepped, mis tõid uued režiimid, sõlmiti vana koloniseerija (kes soovis rahulikult lahkuda) ja uue rahvusliku liidri (kes soovis haarata riigis võimu) vahel. Enamik nendest liidritest ei olnud kogenud demokraadid.

2. Majanduslikud tingimused on väga rasked demokraatia hoidmiseks. Majanduslikest raskustest tulenevalt on tegu väga nõrga kodanikuühiskonnaga, mida on vaja demokraatlikuks siirdeks ja demokraatia konsolideerumiseks.

3. Enamik Aafrika riike on agraarühiskonnad. Enamik inimesi elavad maal ja on talupojad. Inimesed seostavad ennast oma kogukonnaga, mitte oma sotsiaalmajandusliku staatuse või töökohaga.

4. Enamikes Aafrika riikides elab rohkem kui üks etnilist (keelelist) gruppi ja igal grupil on oma geograafiline piirkond, kus ta elab.

5. Aafrika riik pakub palju rohkem riigitööd keskklassile kui riigid väljaspool Aafrikat. See tähendab, et inimesed tahavad saada riigitööle, et pääseda ligi ressurssidele.

6. Aafrika poliitikaid mõjutavad neo-patrimoniaalsed poliitilise võimu ja valitsustüüpide normid. Ekstreemne vaesus, talupoegadel põhinev ühiskond ja etniline erinevus üle terve Aafrika loovad aluse neo-patrimonaalse poliitilise süsteemi jaoks. Tavaliselt on juhiks „üks suur mees“, kes tagab võimu läbi endale lojaalsete riigiametnike ringi. On olemas erinevad institutsioonid, kuid need on nõrgad ja liidri poolt kontrollitavad. Avaliku ja erasektori piirid on hägused ja lokkab korruptsioon.

7. Autoritaarsed režiimid Aafrikas on olnud rohkem haavatavad väljaspoolt (neid on olnud võimalik rohkem mõjutada demokraatia suunas) kui autoritaarsed režiimid väljaspool Aafrikat. 1980ndatel oli Aafrika majandus väga halvas olukorras ning tõsiselt sõltuv rahvusvahelistest organisatsioonidest nagu IMF ja WB, kes andsid abi, kuid Aafrika riigid pidid korraldama oma riigikorda rohkem demokraatlikumalt. Samas paljud Aafrika riigijuhid kasutasid abirahasid, et tugevdada oma positsiooni toetajate hulgas.

Nendest põhjustest tulenevalt liigitab Barkan (2000) Aafrika noored demokraatiad „venitatud (protracted) demokraatiate alla. Erinevad huvigrupid ega korporandid ei oma erilist tähtsust Aafrika poliitikas. Ideoloogilised põhimõtted ei oma tähtsust nende seas, kellel pole maad (enamik rahvastikust). Tähtsaimaks mobiliseerivaks jõuks on kliendisuhted patrooni(de)ga, pakutakse riigiameteid või teisi teeneid indiviididele ja avalikke hüvesid ühiskonnale (koolid, veevärk, meditsiiniabi jne). Probleemiks on, et selline autoritaarne režiim esindab ühte geograafilist piirkonda ja seal elavad etnilisi gruppe või regioonide koalisatsiooni, kus etniliste gruppide sulam on nõrk. Mitmeparteisüsteemi puhul domineerib tavaliselt üks erakond mitmes piirkonnas, mitte ei ole ühes piirkonnas mitu parteid. Näiliselt mitmeparteisüsteem on tegelikult patrionaažiseeriate süsteem. Aafrika režiimi siirete alguspunkt on seega erinev Ladina-Ameerikast ja Kagu-Aasiast, samuti ei ole see sarnane Ida-Euroopaga. Aafrika ei oma demokraatlikku kogemust, on majanduslikult nõrgemini arenenud ja vähem linnastunud (välja arvatud LAV). Venitatud siirded on pikad perioodid, mis tipnevad tõeliselt võistluslike ja „vabade ja võrdsete“ valimistega, kus on tõeline võimalus leida alternatiiv senisele valitsusele või opositsiooni võimuletulekuks. Demokraatia konsolideerumine tuleb peale siirdevalimisi. Siire ei pruugi enne lõppeda, kui on omaks võetud mõned konsolideerunud demokraatia omadused, seega piir siide ja konsolideerumise vahel on hägune. Venitatud siire ja demokraatia konsolideerumine võib olla sama asi, sest enne tõeliselt võistluslike valimiste toimumist peavad kõik poliitilised osapooled aru saama, et „demokraatia on ainus mäng linnas“. Autoritaarseid režiime on raske murda, sest opositsioon jaguneb „siirde otsjateks“, „patronaaži otsijateks“ ja „tugevateks režiimivastasteks“. Kõige rohkem on neid, kes pigem otsivad patrooni toetust kui siiret või uut režiimi – omakasu on esimesel kohal. Paljud Aafrika riigid on läbi viinud valimisi rohkem kui korra, aga väga vähestes riikides on võimulolijad vahetunud. Paljud autoritaarsed režiimid on hoidnud ennast võimul kasutades n-ö demokraatlikke valimisi – patronaaži otsijad on ära ostetud ja režiimivastased ja siirde otsijad on isoleeritud valimistest. Samas peab võim neid teataval määral laskma ka osaleda, et jätta demokraatlike valimiste mulje. Autoritaarne režiim saab määrata kindalaks valimiste aja, võimul olijatel on peaaegu monopol meedia üle, võimulolijad saavad kasu tugevamast ja rohkem arenenud parteiorganisatsioonist ja võimulolevate parteide poliitilised strateegiad on oskuslikumad ja kogemusrikkamad kui oponentide omad modernsete kampaaniate korraldamisel. Seega venitatud siirete põhjuseks Aafrikas on see, et võimul on autoritaarsed režiimid, kellele väljakutseid esitavad põhiliselt patronaaži otsijad, kellel on väga väike poliitiline kogemus. Samas võimulolijad suudavad rahuldada nii opositsiooni kui rahvusvahelise kogukonna nõudmisi korraldades näiliselt demokraatlikke valimisi. Seega vabad valimised võivad tekkida enne režiimisiiret või olla osa venitatud siirdeprotsessist kui olla demokraatia konsolideerumise osa (Barkan 2000, lk. 231-241).

Aafrika demokratiseerumisprotsessile on omane venitatud taktika – puudub täielikult varasem demokraatia kogemus, siire on aeglane ja venitatud protsess, kus domineerivaks on patronaažisüsteem. See süsteem suures osas takistab ka demokraatia siirde jõudmist demokraatia konsolideerumiseni. Kodanikuühiskonna areng on aeglane ning tihti on domineerivaks (pool)autoritaarne süsteem. Sarnaselt postkommunistlike riikidega on olulisteks teguriteks etnilistele gruppidele õiguste andmine ja nende lubamine valitsemise juurde. Samuti on suur tähtsus rahvusvahelisel keskkonnal – kui postkommunistlikes riikides on suurem roll majanduslikul arengul ja sulandumisel rahvusvaheliste organisatsioonide keskkonda, siis Aafrikas on selleks teguriks majanduslik abi (millega kaasneb rahvusvaheline surve demokratiseerumise suunas).

Aasia

Crossant (2004) jagab Aasia kolmeks piirkonnaks: Kirde-Aasia - demokraatia konsolideerumine, Kagu-Aasia - konsolideerumise stagnatsioon ja Lõuna-Aasia - autoritaarsete režiimide taasuuenemine ning toob välja neli gruppi: valimistega II laine demokraatiad, valimistega III laine demokraatiad, vigased demokraatiad ja autoritaarsed režiimid. Pikemalt peatub ta vigastel demokraatiatel. Lõuna-Aasia vigastest demokraatitest toob ta näiteks Nepaali demokraatia kriisi, mis tekkis seoses kunigliku pere mõrvaga ja uue kuniga poolt valimiste ärajätmisega ja võimu oma kätte haaramisega. Bangladeshis on suuri probleeme õigussüsteemi ja seadustest kinnipidamisega. Pakistanis on demokraatia ära kadunud, ilmalik ja usuriik eksisteerivad kõrvuti, konfliktid eri usulahkude vahel lahendatakse veriselt ja vähemuste õiguseid ei aktsepteerita. Lisaks sellele puuduvad paljud inimõigused (nt. naistel). Kagu-Aasia: Kamboodžas on olnud palju erinevaid konflikte ning kuigi peale riigipööret on võimulolev partei võitnud valimisi, kasutati võimu saavutamiseks ebademokraatlikke vahendeid (eelnev riigipööre, sõjaväe kasutamine). Indoneesias on probleemiks sõjaväe suur roll, kes paralleelelt valitsusega omab suurt võimu riigis. Samuti on suured konfliktid seoses islamiliikumistega ning koruptsiooni tase on kõrge. Filipiinidel on probleemiks austuse puudumine riigi vastu, seaduste austamine, institutsiooniline stabiilsus ja poliitiline integratsioon. Valimiste ajal ilmneb palju vägivalda. Tais on kehtestatud põhilised inimvabadused, kuid neid rikutakse kas erinevate piirangute kehtestamisega või lausa valitsusinstitutsioonide poolt. Kirde-Aasia: Lõuna-Korea on edukas näide, kuidas riik liigub vigase demokraatia faasist demokraatia konsolideerumise faasi. Kõik tähtsad osapooled suudeti integreerida võimu teostamisse. Siiski on kaks probleemi: sõna- ja organisatsioonivabaduse probleem ja täidesaatva võimu horisontaalne vastutus ja selle kontrollimine seadusandliku ja kohtuvõimu poolt. Taiwan on Aasia demokratiseerumise kõige edukam näide. Taiwani režiim põhineb liberaalsel demokraatial, mille aluseks on põhiseaduslikkus ja seaduste ülemlikkus. Samas demokraatia konsolideerumise protsess ei ole veel lõplik (Crossant 2004, lk. 159-163).

Crossant (2004) jagab ka vigased demokraatiad kategooriatesse: välistav demokraatia, mitte- liberaalne demokraatia, esinduslik (delegative) demokraatia ja enklaavlik demokraatia. Selliste demokraatiate tekkeks on mitmeid põhjuseid, näiteks Crossant (2004) toob välja neli põhjust:

  1. Sotsiaalmajanduslikud põhjused: tugev side on poliitiliste ja kodanikuõiguste ning erinevate majandulike sissetulekute vahel. Demokraatia on seda tugevam, mida parem on riigi sotsiaalmajandulik kord ja mida suurem on võrdsus erinevate ühikonnagruppide vahel. Kui üks grupp ei saa ressursse enda kätte koondada, siis on demokraatia püsimajäämine tõenäolisem. Samas on ka erandeid (nt. Singapur)
  2. Poliitiline kultuur ja koloniaalne ajalugu: kodanikuühiskonnal ja poliitilistel parteidel on suurem võimalus mõjutada autoritaarseid režiime demokraatia suunas või survestada demokraatlikult valitud parlamenti kehtestama demokraatlikke põhimõtteid ja seaduste ülemvõimu tulenevalt ühiskonna poliitilisest kultuurist ja ajaloost. Koloniaalsel ajalool on suur tähtsus, sest selle loodud haridussüsteem aitab kaasa kodanikuühiskonna ja riigi poliitilise kultuuri arengule, samuti loob see erinevaid poliitise ja religioosse ideoloogiaga gruppe ja lisaks sellele saab emamaa pealt kopeerida institutsioonide ja poliitilise süsteemi. Aasia puhul on eriti oluline Briti mõju – eriti sealne hästi arenenud avalik teenistus, professionaalne sõjavägi, iseseisev kohtusüsteem ja toetus noortele demokraatiatele. Samas ei ole Briti endistel kolooniatel ja praeguste demokraatlike riikide vahel positiivseid sidemeid. Samas on olemas tugev seos usuga – näiteks islam ja demokraatia puudumine.
  3. Riigistatus ja rahvuse ülesehitamine. Selleks, et oleks tegu tugeva riigistatusega on vaja, et kõik riigi piirkonnad oleks tõesti riigi võimu all ja oleksid kindlalt defineeritud kõik riigi kodanikud. Väga tähtis on poliitiline stabiilsus, sest kui seda ei ole, on suurem võimalus vägivaldseteks rahutusteks või riigipööreteks. Teine oluline tegur on valitsuse efektiivsus – avalike teenuste kvaliteet, bürokraatia kvaliteet ja avalike teenistujate kompetentsus. Samas on ka erandeid nagu Singapur ja Malaisia, kus on mõlemad tegurid tugevaid, kuid demokraatiast ei saa rääkida. Etniline mitmekesisus ei ole Aasias üldiselt demokratiseerumist takistav tegur, kuid ekstreemsed natsionalistid põhjutavad mitmetes riikides suurt ohtu demoratiseerumisprotsessidele.
  4. Poliitilised institutsioonid. Presidentaarsed valitsused põhjustavad noortes demokraatiates tihti konflikte parlamendi ja presidendi vahel, konstitutsioonilist kokkuvarisemist ja elutsükli kriise valitsemise puhul. Samas Aasias ei saa selle järgi ühtset reeglit paika panna. Ühelt poolt võib olla probleemiks olla liiga tugev president, samas teinekord ka liiga nõrk president(Crossant 2004, lk. 163-178).

Tuginedes antud artiklile on selge, et Aasia demokratiseerumisprotsesside juures on väga raske leida ühtseid läbivad jooni. Olukord Aasia riikides muutub väga ruttu – antud artikkel on vaid neli aastat vana, kuid muutused on olnud väga suured – näiteks Crossant (2004), on liigitanud Tai juba konsolideerunud demokraatiate hulka, kuigi praegu ta sinna ilmselt ei kuulu (tänu sõjaväelisele riigipöördele). Samas Nepaal on liikunud suure sammu demokraatia suunas kehtestades presidentaarse vabariigi (mai 2008) ning moodustanud valitsuse, mis on on võimule tulnud demokraatlike valimiste läbi (märts 2008). Kuigi tuleb arvestada faktiga, et uues valitsuses omab enamust kommunistlik(maoistlik) partei, siis on tegu kaugelt demokraatlikuma ja stabiilsema riigiga kui see oli 4 aastat tagasi. Samuti on järsult muutunud olukord nii mitmeski teises Aasia riigis (nt. Pakistan), seega tuleks pigem Aasiat iseloomustada kui väga kiirelt ühest äärmusest teise liikuvate poliitliste süsteemidega riike. Demokraatia konsolideerumisest on paljuski veel ennatlik rääkida, kuid siirde protsesse on kiiresti liikumas nii ühes kui teises suunas.

Kokkuvõte

Postkommunistlikke riike iseloomustavad eelkõige erinevate režiimide siirdumise ja konsolideerumise suured erinevused – mõnes riigis on protsess juba konsolideerumise viimases faasis, teises alles siirde algusjärgus. Sellest tulenevalt ei saa rakendada Ida-Euroopa postkommunistlikele riikidele Ladina-Ameerika ja Lõuna-Euroopa postautoritaarsete riikide demokratiseerumise protsesside reegleid, vaid tuleb pöörata rohkem tähelepanu postkommunismi eripäradele. Tuleb arvestada, et enamikes postkommunistlikes riikides on enne kommunismi olnud demokraatlik riigikord ja kodanikuühiskond, mis on hävitatud või maha surutud kommunismi ajal ning taasärganud seoses kommunismi kokkuvarisemisega. Samuti tuleb arvestada etnilise mitmekesisusega ning sellest tulenevate probleemidega, rahvusvaheliste mõjudega (Euroopa Liit) ning majanduse liberaliseerimisega kaasnevate probleemidega.

Aafrika eripäraks on patronaaži süsteem ja sellega tihti seonduv autoritaarsus ning venima jäänud demokraatliku siirde protsess. Enamike riikide puhul ei saa rääkida konsolideerumisfaasis olevast demokraatiast, sest siirde protsess ei ole veel lõppenud. Kuigi mõnedes riikides toimuvad vabad valimised, siis võimule jäävad tihti juba eelnevad juhid – neil on rohkem poliitilist kogemust, nad kontrollivad meediat ja on võimelised valijaid (või neid, kes mõjutavad valijaid) ära ostma. Enamik poliitilisi gruppe on pigem patronaažiotsijad kui režiimivastased või siirdeotsijad. Muutus on võimalik ainult uue põlvkonna pealekasvamisega, kes on demokraatiameelne ning rahvusvaheliste organisatsioonide survestava mõjuga.

Aasia erineb postkommunistlikest riikidest ja Aafrika riikidest oma suurte eripäradega – ühtset tüüpmudelit on väga raske leida. Siirdeprotsessid on väga ebastabiilsed ning kõikumisi ühest äärest teise toimub pidevalt. Erinevalt Aafrikast on tegu küllaltki arenenud kodanikuühiskonnaga, kuid taaskord leidub mitmeid erandeid. Oluline seos on omavahel usul ja riigikorral – näiteks islam viitab selgelt autoritaarsusele kui konfunsionism demokraatiale. Majanduslik edukus – vabaturumajandus on viinud mitmeid riikide demokratiseerumise juures edasi, kuid teistel juhutdel ei ole üldse sellele kaasa aidanud. Etniliselt on Aasias vähem probleeme kui Aafrikas ja postkommunistlikes riikides, kuid samas on mitmel pool ekstreemrühmitusi, kes takistavad demokraatlikku protsesse. Aasiat võib pidada kõige vastuolulisemaks piirkonnaks – erinevused maade vahel on suured ja positiivseid korrelatsioone on raske leida.

Esimene lumi

Niisiis, Eestis on sedakorda maha sadanud esimene lumi - imeõhukene kiht, mis ilmselt varsti ära sulab, aga ikkagi... lumi!

Itaalias on see-eest palju soem - väljas kuskil 20 sooja päeval ja paar kraadi vähem öösel - talvitumise mõttes päris ideaalne. Märksõnadest võiks mainida veel Firenzet (Florence't) ja Pisat. Esimene oli asjalikum ja Veenuse Sünd on ka täiesti olemas. Palju kunsti igal juhul ühe nädalavahetuse kohta. Ronimist ka :) Ja ronge :P

:)

Friday, November 07, 2008

November

Noo nagu jälle näha, ei jõudnud ma oktoobris üle ühe postituse teha. Vahepeal sai natukene päikese käes peesitatud, ringi kollatud ja elu nauditud; pildid sellest on üleval siin ja siin. Facebookis on natukene rohkem pilte, kui kellelgi on huvi.
Hetkel olen veidikeseks tagasi Eestis - masendav on kuidagi - tahaks sooja ja päikest. Päike isegi on väljas, aga selle asemel, et seda nautida, pean kirjutama režiimisiirete kirjandusanalüüsi. Palju õnne.
Eile käisin noori koolitamas Kloogarannas - terve päev kulus ära. Väga imelik on vaadata, kuidas kaks gruppi erinesid endast nagu öö ja päev - ühes tahtsid noored ise aktiivselt kaasa mõelda ja panustada, teises nad tegid midagi lihtsalt selle pärast, et mina seda ütlesin (õpetaja tunne tekkis). Vähemalt mõned noored on kindlasti minemas vabatahtlikuks, seega tasus ära.

Nüüd ma peaks kirja panema kõik need asjad, mida teha on vaja. Näiteks Itaalia raamatukokku minna. Majutus broneerida (oi jah, ma juba unustasin). Kirjandusanalüüs ära kirjutada enne Itaaliasse minekut.
18. november & 1. detsember on seminarid režiimisiiretes. Ja lisaks sellele on selle ajavahemiku vältel vaja kirjutada veel 2 kirjandusanalüüsi ja üks uurimustöö (kirjutada õppejõule).
Registreerida Itaalia eksamitele intrnetis (mingi eriti peen teema).
Küsida Itaalia Ülikoolist tõend selle kohta, et ma õpin seal (ahh ja ma olen Eestis muidu kindlustamata, ma ei teadnudki).
18. november on Tartus CS/HC miiting, mida ma korraldan.
4.-6. detsember on Teeviit (tööd oleks vaja, loodetavasti saab täismahus kohal olla).
6. detsember on Brodway Gala. Üks pilet on üle hinnaga 800.- kui keegi tahab :)

Lisaks sellele on hulk neid asju, mida ma teha tahaks aga mille jaoks aega ei ole.



Aga teinekord ärge unustage hetkeks peatuda :)