Augustikuu = vihmakuu?

Nagu arvata võiski - niipea kui ma Eestisse tagasi jõudsin, oli suve ilusaim nädalavahetus just läbi saanud ja ees ootamas hulk külma ja vihma.
Tegelikult peaksin igaks juhuks minema tagasi paari nädala tagusesse aega ja seletama, miks otsustasin just õppida edasi Tartu ülikoolis, võib-olla just mitte mu esimese valiku alal. Valik oli mul kahe eriala vahel - Tartu ülikooli võrdleva poliitika ja Tallinna ülikooli haldusjuhtimise vahel. Tartu ülikool on muidugi Tartu ülikool - kõik teavad ja räägivad, kui hea on ikka selle diplom võrreldes mingi peda omaga (ilmselt vihjatakse siinkohal Tallinna ülikoolile). Tallinna ülikooli kasuks rääkis esiteks eriala - nimelt avalikus halduses olen ma tunduvalt osavam kui sotsioloogilise kallakuga võrdlevas poliitikas ja asunuks ma õppima sinna, oleks Eesti meditsiinisüsteemil veel lootust ;) Ja noh, muidugi, konkurentsis 10 ühele sisse saada on ka palju meeldivam egole kui konkurentsi 1,2 ühele puhul. Siiski kokkuvõttes taandus seis sinnamaale, et Tartu ülikool on Tartu ülikool ja eks Süüria naisliikumised vajavad ju ka uurimist ;)
Mis siis vahepeal veel juhtunud on? Käisime ühes viimase-hetke noortevahetuses Türgis, korjasime viinamarju, sõime palju-palju, tutvusime kohtadega, kust Türgis vesi maa seest välja tuleb ja käisme Antakya (Antiochi) maailma esimes kirikus. Muus osas noortevahetus nagu vahetus ikka.

Natukene Türgi mägesid...

... ja viinamarju!

Samas andis see noortevahetus mulle hea võimalus oma reisi natukene pikendada ja teha üks väikene tiir Süürias. Süüria on lihtsat fantastiline - kui ma käisin Kreekas, siis ma vaatasin, et neil on päris kenad sambad. Kui ma hiljem käisin Türgis, siis ma taipasin, et Kreekas polnud ikka sambaid ollagi. Ja kui ma nüüd jõudsin Süüriasse, siis taipasin, et ka Türgis pole mitte midagi võrreldes sellega siin.
Süüria on täis kultuuri ja avastamata kohti: rooma-aegsed varemed, maailma võimsamad lossid, sõbralikud inimesed ja hullumeelse liiklusega linnad. Ja turiste ei ole, praktiliselt mitte kuskil. Ka Palmyra varemete vahel kõndisin ma täitsa üksinda, kahe tunni jooksul ei kohanud ma ühtegi teist inimest peale ühe kohaliku. Ristisõdjate lossid on võimsad - need on tõesti kindlused, mida paljalt jõuga ei valluta ükski vägi. Ja inimesed - täitsa toredad - kartsin kohata rohkesti selliseid perverte nagu on sadade kaupa Maroko ja Istanbuli tänavatel - neid on siin praktiliselt sama vähe kui igas teises Euroopa suurlinnas (nojah, oleneb muidugi, kuidas sa endale tähelepanu ka tõmbad/ei tõmba).
Üldiselt tee küsimine linnas lõpeb sellega, et keegi tuleb sinuga kaasa, viib su õige linnaliini bussi peale (ostab pileti ka), sõidate koos bussijaama, ta otsib sulle üles õige bussi, ostab sulle pileti ja lehvitab akna taga kuni buss sõitma hakkab. Mis siis, et ta ise pidi võibolla juba 20 minutit tagasi olema tähtsal kohtumisel. Ja see inimene teeb seda kõike puhtalt külalislahkusest, ilma igasuguse tagamõtteta. Kujutab keegi sarnast olukorda ette näiteks Tallinnas Lasnamäel?
Süüria jah, on vapustav maa, iga kell läheks tagasi. Ja mõnusalt soe ka (40 C on mõnus!).

Afamea... sambad põllul :)

Oli tore pähev... aga nüüd tuttu! :)