Tuesday, December 07, 2010

Miks on Eesti ühiskonnas nii vähe sallivust ja sõbralikkust?

(väike mõtteharjutus Eesti ühiskonnast)

Meie eestlased oleme ju parimad kõiges, me oleme töökad, innovatiivsed ja lahedad. Vähemalt nii meeldib meile mõelda. Me räägime asjadest, milles me oleme edukad ja teistele eeskujuks – näete, me teeme tööd, meil on raha. Isegi kui meil raha ei ole, siis vähemalt ei sõida me ringi Žigulidega. See kas me ka kõige selle juures õnnelikud oleme, ei ole aga nii kindel. Miks on alatasa kellegi facebooki staatuses märksõnad nagu „depressioon ja masendus“, me oleme kaugel eesotsas enesetappude ja alkoholi joomise poolest? Miks mulle tundub, et kuigi me oleme oma arust parimad, siis me seda ei ole?

Olen tihti reisinud erinevate eestlaste gruppidega välismaale ja mulle meenub nii mõnigi kord, kuidas eestlased koonduvad omaette ja esimesel võimalusel eralduvad kellegi „oma tuppa“ jooma. Sest teadagi, teised on nõmedad, mida nendega ikka rääkida on. Selle asemel, et lihtsalt proovida kas või teisi tundma õppida, leitakse kiiresti põhjus, miks seda mitte teha. „Issand kui imelikud nad on, mingi hoiavad omaette“ või „meil on ikka kõige lahedam seltskond, meil pole teisi vajagi“ on tavalised põhjendused. Peaaegu mitte kunagi ei kaalu keegi seda, et viga võiks olla meis. Äkki oleme meie need, kes hoiavad omaette ja on imelikud? Ei, sellist varianti eestlane ei kaalu. Kui aus olla, siis olen isegi täpselt samasugune eestlane olnud – on ju tunduvalt lihtsam oma seltskonda jääda, kui üritada sulanduda teise kultuuri, rääkida teises keeles ja pingutada selle nimel, et teisi paremini mõista.

Samas on alati oodata ka eestlaste poolset hukkamõistu – mis mõttes sulle ei kõlba meie seltskond? Veelgi hullem, tuuakse motiiviks ka teisi põhjuseid (ega normaalne inimene ometi ise ei hakka võõrastega suhtlema). Sellest jõuame järgmise punktini – tagarääkimiseni.

Kas pole tavaline, et juhul kui kokku saavad kaks eestlast, siis absoluutselt kohe on neil vaja hakata teisi taga rääkima? Olgu siis teemaks kellegi soeng, seelik, eelmise nädala firmapidu või rahaline olukord. Fakt on see, et kui üks seltskonnast on puudu, peab teda taga rääkima. Üldiselt inimesed ei mõtle, et ilmselt räägitakse neid ka täpselt samamoodi taga, kui neid kohal pole. Kui mõnikord enne teiste tagarääkimist mõeldaks, et kas sulle meeldiks, kui seda tehtaks sinu kohta, siis äkki oleks meil vähem sellist kahepalgelisust ja me suudaksime oma energia suunata ka kuskile mujale, Näiteks sellele, et püüda teisi inimesi mõista nendega otse suheldes, mitte aga neid ainult taga rääkida. Alles eelmisel suvel kohtasin kahte Saare naist, kes olid oma kodukülast kaugele teise riiki kolinud ning leidsid, et kodukülas on tore külas käia, kuid elada seal ei tahaks – ega päevast päeva ei jõuaks seda külajuttu välja kannatada.

Võimaluse korral eestlased üldse ei suhtle – kui ei puuduta otseselt mind, siis miks ma peaksin hoolima? Heaks näiteks võib võtta olukorra, kus näete ilmselgelt eksinud turisti tänaval – kas te lähete tema juurde ja küsite, kuhu tal vaja minna on? Ilmselt mitte. Paljud meist väidavad, et nad on suured loomasõbrad – küsime siis nii, et mida teete teie juhul kui te näete autolt löögi saanud kitse teeääres? Kas te peatate auto kinni ja veendute looma olukorras või te lihtsalt põikate mööda ja kirute natukene? Kui te hooliks, siis te ilmselt peataksite auto kinni ja juhul kui looma tõesti enam aidata ei saa, helistaks kohalikule jahimehele ja paluks tal tulla ja lõpetada vaese looma piinad. Tihti piisab inimestele sellest, et nad näiliselt rahuldavad oma heategemise vajaduse. Noh, näiteks helistavad jõulude ajal heategevusliinile või sokutavad kellelegi ära kotitäie vanu riideid. Peaasi, et ei peaks suhtlema, ei peaks midagi ise tegema – niikaua kui asi mind otseselt ei häiri, on lihtsam ignoreerida.

Oletame, et keegi, kelle välimus pole just kõige sotsiaalsem, läheneb teile tänaval ja hakkab midagi küsima. Kas märkate ennast „ei“ ütlemast juba enne kui küsija jõuab oma küsimuse ära küsida? Tihti on see just nii. Me ignoreerime neid asju, mis meile ei meeldi. Näiteks märgates kodutut pargipingil viina joomas lööme häbenenult pilgu maha ja teeskleme, nagu me ei oleks teda näinud. Nii on ju lihtsam.. või kas ikka on? Väga vähe on neid inimesi, kes julgeks teele saata sõbraliku naeratuse, veel vähem aga neid, kes astuks ligi ja küsiks, kuidas läheb, kas saan kuidagi aidata. Neid inimesi vist ei olegi.

Ignorantsust võib kohata ka siis, kui suhtleme oma tuttavatega. Juhul kui su sõber tuleb kokkusaamisele kandes väga matslikku pluusi ja tobedat seelikut, siis kui tihti sa reaalselt talle ütleb, et „kulla sõber, su outfit ei lähe ikka kohe üldse?“. Tavaliselt pigem vaikitakse see sama ja võib-olla arutatakse teemat tagaselja teise sõbraga. Lisaks sellele kui öelda seda sõbrale, siis ilmselt tunneks ta ennast solvununa, sest selliseid asju ju avalikult ei öelda. Samas tasub küsida, miks? Oleks ju sõbra poolt öeldust kasu ka sellele, kes muidu võib naeruväärsesse olukorda sattuda.

Eriti suur tundub eestlaste ignorantsus olevat teiste rahvuste, kultuuride ja uskude suhtes. Teate küll, kõik türklased on perverdid, soomlased on joodikud, itaallased meelad naistekütid ja venelaste käest saab alati peksa. Mind hämmastab tohutult, kuidas inimesed liigitavad teisi selliste tunnuste põhjal. Isegi kõrgelt haritud ja elukogenud inimesed esinevad teinekord seisukohavõttudega, mis ajavad ihukarvad püsti.

Ega ka üldine arvamus ei taha stereotüüpe murda – võtame näiteks „Pealtnägija“, kus eelmine kuu (13.10) käsitleti teemat, kus eesti naised sõlmisid Aafrika ja Lähis-Ida päritolu kodanikega fiktiivseid abielusid Küprosel. Teemat kommenteerisid naisterahvas, kes töötas kriisiabi keskuses (MTÜ eluliin psühholoog ja kriisinõustaja) ja välisministeeriumi konsulaarabi büroo direktor. Sellised inimesed peaks ometigi olema avatud ja sallivad, kuid iga teine sõna, mis ma nende suust kuulsin olid, et „see moslem tegi ja too moslem tegi“ ja „Islami noormees abiellub...“, nagu oleks mingit tähtsust selles, mis usku antud immigrandid olid. Huvitaval kombel ei kuule me millegi pärast kunagi, et „see kristlane tegi..“. Halenaljakaks teeb asjaolu veel see, et kaadrites näidati ka nende võltsabielu sõlmijate passikoopiaid, kust mulle jäi selgelt silma sõnapaar „Religion: Christianity“. Selline sildistamine ja stereotüüpide loomine on inetu, eriti kui seda toetab riigitelevisioon. Me toodame märkamatult vihkamist ühiskonna sees, ilma, et me seda tähelegi paneksime.

Miks me alati arvame, et meie oleme teistest nii palju paremad ja kõik võiks meilt midagi õppida? Kui palju rõhku me paneme sellele, et ise midagi õppida, olla avatud ja suhelda teistega? Tore on küll oma ego upitada, aga mis see meile annab? Kas me oleme õnnelikumad? Õnnelikud oma väikse rahva ja sõprade ringis, kus asjad on alati nii käinud?

Ma ei taha kedagi hukka mõista, eks ma isegi olen käitunud nagu tüüpiline eestlane. Lihtsalt tore oleks, kui meie ühiskonnas oleks natukene rohkem sõbralikkust ja tegelikult on meil nii lihtne seda ise teha. Tuleb lihtsalt ringi vaadata, suhelda, hoolida teistest ja mitte ignoreerida. Kui me seda teha suudame, ehk oleme isegi õnnelikumad? Võib-olla kui me võtaksime kord kuus telefonitoru ja küsiksime kuidas meie sõpradel, sugulastel ja tuttavatel läheb, omaks see suuremat väärtust kui see, et me oma uues kodulaenuga majas rahuoluga tantsusid tähtedega vaatame?

No comments: