Eile käsin matkamas Villa De Leyvas. Hosteli juurest läks mäkke üles tee, mis lõpuks viis välja korraliku mägihotellini. Selle juurest avanesid suurepärased vaated linnale ning kaks rada viisid alla erinevatesse kanjonitesse koskedega. Rada oli küllaltki karm, olles alles ööst niiske ja märgade ja torkivate põõsastega. Õnneks olid mul jalas pikad püksid, mis enamuse koormast enda peale võtsid.
Esimene kosk oli lihtsamini ligipääsetav, kuid teine oli see-eest lahedam. Sinna viis mudane savitee, mida tõkestasid ämblikuvõrgud, lisaks tuli kose nägemiseks teha natukene ronimist kividel. Aga mõlemad kosed olid kenad.
Tagasi jõudes hakkas juba sadama, seega pakkisin oma koti ning asusime koos ameeriklase ja austraallasega teele San Gili suunas. Takso kesklinna (5000) ja sealt edasi buss Tunja nimelisse linna (6000). Sealt saime praktiliselt kohe edasi San Gili bussile (25 000 = 11 eurot), mis pidi meid kohale viima nelja tunniga. Selle asemel jõudsime kohale umbes 6,5 tunniga hoolimata sellest, et bussijuht kihutas nagu segane. Aga teel oli metsikult rekkasid, teetöid ja vihma kallas :)
Seega jõudsime kohale täielikus pimeduses. Võtsime takso esimesse ettejuhtuvasse hostelisse ning asusime otsima söögikohta. Muide teepeal pakuti bussis grill-lihavardaid kartuliga, mis olid päris head.
Söögikohtadega ei tundunud San Gilis väga hea lood olevat, enamik kohti pakkus lihtsalt grillkana. Kuuldavasti on siin tegelikult ka paremaid kohti.
Täna hommikul ärkasin jällegi liiga vara ning asusin uurima oma võimalusi. Valisin hommikupoolseks tegevuseks raftimise (30 000) ja pärastlõunaks paraglaidingu (60 000). Raftimise seltskonda ühinesid veel kaks prantslast ja kohalik kolumbialane + muidugi giid. Ettevalmistus oli korralik ning seletati täpselt kuidas käituda, kui satud parve alla :)
Tegelikult kõige hullem oligi esimene kärestik, kus jäime kivi peale keset kärestikku kinni. Veel ühes kohas oleks võinud potenstisaalselt ümber minna, aga me ei läinud. Vahepeal sai lihtsalt vees ujuda parve kõrval (vahelduseks). Lahe tundus olevat hydrospeed, mis põhimõtteliselt tähendab vahtplastil lamamist ja mööda kärestikke alla hulpimist :)
Raftimine võttis aega umbes 1,5 tundi, siis tuli tormata tagasi hostelisse, vahetada märjad riided kuivade vastu ja juba oligi ees buss, mis viis uue seltskonna mäe otsa. Teekond võttis aega umbes 30 minutit, kuid kohapeal tuli oodata tuult veel umbes 1,5 tundi. Mina olin esimene, kes paraglaidima sai, väidetavalt ma olevat kõige pisem :) Vaated olid metsikult ilusad ning trikid, mida sai langevarjuga teha, olid väga väga lahedad. Soovitaks kindlalt kõigile.
Peale lendu sai iga soovija võtta kioskist külma õlle, mida kõik ka tegid. Tagasi linna jõudsime alles päikeseloojangu ajaks.
Sigaritubakas kuivamas
No comments:
Post a Comment