Eilset hommikut alustasin üllatavalt varakult eesmärgiga külastada Juan Curi koskesid. Tegu on minu teada piirkonna kõrgeima kosega - 180 m. Sinna saab kohalikust bussijaamast Carrera 11 ja Calle 15 nurgal, pilet maksab 3500 kohalikku. Alguses kartsin, et ma ei saa õiges kohas maha ning hakkasin juba mingi hetk kõrval istuva vanamehe käest küsima, kuid järgmine hetk nägin koski bussi aknast (paremal pool).
Tegu on tõsiselt võimsa kosega, mis langeb mitmes osas alla ning paistab juba kaugelt silma. Samas saab ka kohe kose alla matkata - sinna viib kohaliku hacienda hoovist korralik (natukene mudane) matkarada. Matkarada asub eramaal, seega tuleb tasuda 5000 raha. Jalutamine võtab umbes 20 minutit, kuid on väga ilus, kenad vaated ja saab üle väikeste ojade ronida. Kose alla jõudes saab natukene köie abil ronimist harrastada, et jõuda päris üles (libe ronimine). Soovijad saavad kosest ka köiega alla lasta (rapelling). Mina jätsin seekord vahele, sest tahtsin jõuda ka Barichara koloniaalkülla.
Tagasi minekuks viipasin teeäärest bussi tagasi linna ja hüppasin kohe järgmise peale Barichalasse. Barichala osutus väikeseks linnaks, mis on natukene sarnane Villa De Leyvaga, kuid lisaks rohelisele on kasutatud ka näiteks sinist värvi. Linna keskel on väike kena park ja ilus kirik (tasub sisse vaadata), muidu mulle Villa De Leyva meeldis isegi natukene rohkem.
Linna kõrgemas otsas on Santa Barbara kabel, mille kõrval asub väike park, kust avanevad imeilusad vaated ümbruskonnale (Barichala on muide mäe otsas). Sealt tagasi alla jalutades leiabki Camino Real matkaraja alguse, mis viib Guame linna (9 km, 2 tundi). Vaated on tõesti ilusad, seega kui plaanis pilte ka teha, siis kulub raja läbimiseks rohkem kui 2 tundi. Vahepeal võib tunduda, et maapind liigub jalge ees - need on tegelikult punased sipelgad, kes veavad lehti - ilmselt on parem mitte nende rajale astuda. Korra oli rada ka natukene metsa kasvanud (kohe peale esimest korda autotee ületamist), kuid taastus paarisaja meetri pärast ilusaks laiaks ja avaraks. Rada on 90 % allamäge, seega on õige just selles suunas matkata, nagu mina seda tegin.
Guame on väga väike linn, või õigemini küla. See on selline koht, kus kõigile öeldakse tere ja iga turisti vaadatakse suurima huviga. Samuti teavad kõik, et buss Barichalasse läheb alles kell kuus õhtul. Seega ei jäänud mul muud üle kui tuli hakata mööda autoteed tagasi jalutama. Liiklust ei olnud üldse esimesed 2,5 km, kuid peale seda tuli üks perekond, kes mu peale võttis ja viis otse San Gil'i.
San Gil'i keskväljak
Käisime koos Briti tüdrukutega õhtust söömas La Mana restoranis, kus 9500 kohaliku raha eest (4,5 eurot) sai mitmekäigulise söögi, supi, prae ja magustoidu, joogid lisaks. Tegu oli äärmiselt hea köögiga, millist ma Kolumbias veel näinud ei ole (minu valik oli sealiha veinikastmes :)).
Õhtuseks plaaniks oli Tejo mäng. Praktiliselt terve hosteli rahvas võttis asjast osa ning suundusimegi Kolumbia traditsioonilist mängu mängima. Mängitakse suures hallis, kus igaüks saab oma kivi (sellise parajalt raske), ning seda tuleb visata savihunnikusse, mille keskel on lõhkeained. Kui saad otse pihta, siis lõhkeaine plahvatab, kui keegi pihta ei saa, siis saab punkti see, kes kõige lähemale saab. Mängitakse tiimides ja juuakse ohtralt õlut. Ühesõnaga on tegu millegi petangi ja bowlingu vahepealsega, ainult lõhkeained muudavad asja huvitavamaks :)
Täna suundun Chicamocha rahvusparki, kus on suur kanjon ja saab sõita köisraudteega üle kanjoni :) Sealt edasi juba Cartagena suunas ööbussiga.
