San Gil, ekstreemspordikeskus :)

Eile käsin matkamas Villa De Leyvas. Hosteli juurest läks mäkke üles tee, mis lõpuks viis välja korraliku mägihotellini. Selle juurest avanesid suurepärased vaated linnale ning kaks rada viisid alla erinevatesse kanjonitesse koskedega. Rada oli küllaltki karm, olles alles ööst niiske ja märgade ja torkivate põõsastega. Õnneks olid mul jalas pikad püksid, mis enamuse koormast enda peale võtsid.

Esimene kosk oli lihtsamini ligipääsetav, kuid teine oli see-eest lahedam. Sinna viis mudane savitee, mida tõkestasid ämblikuvõrgud, lisaks tuli kose nägemiseks teha natukene ronimist kividel. Aga mõlemad kosed olid kenad.

Tagasi jõudes hakkas juba sadama, seega pakkisin oma koti ning asusime koos ameeriklase ja austraallasega teele San Gili suunas. Takso kesklinna (5000) ja sealt edasi buss Tunja nimelisse linna (6000). Sealt saime praktiliselt kohe edasi San Gili bussile (25 000 = 11 eurot), mis pidi meid kohale viima nelja tunniga. Selle asemel jõudsime kohale umbes 6,5 tunniga hoolimata sellest, et bussijuht kihutas nagu segane. Aga teel oli metsikult rekkasid, teetöid ja vihma kallas :)

Seega jõudsime kohale täielikus pimeduses. Võtsime takso esimesse ettejuhtuvasse hostelisse ning asusime otsima söögikohta. Muide teepeal pakuti bussis grill-lihavardaid kartuliga, mis olid päris head.

Söögikohtadega ei tundunud San Gilis väga hea lood olevat, enamik kohti pakkus lihtsalt grillkana. Kuuldavasti on siin tegelikult ka paremaid kohti.

Täna hommikul ärkasin jällegi liiga vara ning asusin uurima oma võimalusi. Valisin hommikupoolseks tegevuseks raftimise (30 000) ja pärastlõunaks paraglaidingu (60 000). Raftimise seltskonda ühinesid veel kaks prantslast ja kohalik kolumbialane + muidugi giid. Ettevalmistus oli korralik ning seletati täpselt kuidas käituda, kui satud parve alla :)

Tegelikult kõige hullem oligi esimene kärestik, kus jäime kivi peale keset kärestikku kinni. Veel ühes kohas oleks võinud potenstisaalselt ümber minna, aga me ei läinud. Vahepeal sai lihtsalt vees ujuda parve kõrval (vahelduseks). Lahe tundus olevat hydrospeed, mis põhimõtteliselt tähendab vahtplastil lamamist ja mööda kärestikke alla hulpimist :)

Raftimine võttis aega umbes 1,5 tundi, siis tuli tormata tagasi hostelisse, vahetada märjad riided kuivade vastu ja juba oligi ees buss, mis viis uue seltskonna mäe otsa. Teekond võttis aega umbes 30 minutit, kuid kohapeal tuli oodata tuult veel umbes 1,5 tundi. Mina olin esimene, kes paraglaidima sai, väidetavalt ma olevat kõige pisem :) Vaated olid metsikult ilusad ning trikid, mida sai langevarjuga teha, olid väga väga lahedad. Soovitaks kindlalt kõigile.

Peale lendu sai iga soovija võtta kioskist külma õlle, mida kõik ka tegid. Tagasi linna jõudsime alles päikeseloojangu ajaks.

Sigaritubakas kuivamas

Villa De Leyva

Kahest päevast Bogotas oli küll ja veel, eriti arvestades, et tegu on ikkagi küllaltki jaheda kohaga. See ei tähenda, et järgmine koht oleks väga soojem olnud. Selleks oli Villa De Leyva, üks maalilisemaid mägilinnakesi Kolumbias. Tegu on sellise laheda kohaga, mis on säilinud koloniaalstiilis, asutatud hispaanlaste poolt 1572. aastal. Linnas elab umbes sama palju inimesi kui Elvas ja kõik majad on säilinud või vastavalt stiilile renoveeritud - valged majad ja rohelised aknad ja uksed. Väga armas.

Villa De Leyvasse jõudmine võtab aega umbes 5 tundi, kui arvestada ka Bogotast välja saamine. Mina kasutasin kõige lihtsamat moodust: võtsin Transmillienumi bussi Carrera 15 (?) -lt numbriga B14 ja sõitsin lõpp-peatusesse Porta De Norte-sse. Sealt saab aga kohe võtta otsebussi Villa De Leyvasse, busse väljub pidevalt ja koguaeg (mitte nagu bussijaamast, kust kuuldavasti läheb ainult kaks bussi). Transmillenium on selline transpordivõrgustik, kus bussid on numbritega, käivad täpselt ning bussis on tablood, kus saab peatusi vaadata. Väga modernne.

Vaade bussiaknast teel Villa De Leyvasse

Pilet Villa De Leyvasse maksis 20 000 ehk umbes 9 eurot. Selle nelja tunni kohta päris ok hind, kuigi kilomeetreid on ainult 207. Vahepeal sadas hullu padukat, tekkis kahtlus, et kas igal pool sajab. Kohapeal igal juhul ei sadanud, vaid oli tõsiselt palav - kampsun kadus kus see ja teine ja koti tirimine tõi higipisara silma.

Bussijaama lähistel

Bussijaam oli kolme bloki kaugusel kesklinnast, 2 minutit jalutada. Tegu oli tõeliselt idüllise vaatepildiga. Muide linn on kuulus selle poolest, et seal filmiti Zorro seebikas, mida näidati ka Eestis. Kahjuks hetkel Zorrot kodus ei olnud, seega asusin endale majutuskohta otsima. Valikuks osutus Renacar, seljakotimatkajate sihtkoht number üks.

Kuuldavasti vabu kohti ei pidanud olema, aga näe, minu jaoks oli. Dorm koht maksis 15000 kohalikku, ehk umbes 6-7 eurot.

Grill-tšill ala hosteli juures

Otsustasin esimese plaaniga minna matkama, sest külalistemaja tagant läks mäkke üles umbes 2 tunnine matkarada, kus pidid ilusad vaated olema. Nii kui ma majast välja sain, tuli mul plaane muuta. Mägede kohalt lähenes kuri must äikesepilv ja teatavasti vihmaga mägedes ei ole lahe.

Kuri äike

Seega läksin alla linna (külalistemaja on umbes 15 minuti kaugsel keskväljakust). Esimese hooga asusin otsima rahavahetuskohta, mida ma kuidagi leida ei suutnud. Selgus, et seda enam ei ole :) Pangaautomaatist ei õnnestunud ka välja võtta, küsis mingeid imelikke kaheksa kohalisi koode. Seejärel asusin otsima mitteametlikku kohta, mille leidsin kahtlasest nukatagusest just hetkel, kui hakkas paduvihma sadama. Jooksin tagasi keskväljakule, lõin varba veriseks ja hüppasin suvalisse restorani, et süüa lõunat.

Lasanje oli suhteliselt kohutav, eriti arvestades soolast hinda (20 000). Õnneks kohtasin peale sööki tuttavaid rändureid majutuskohast ning võtsime kohalikus pood-pubis paar õlut. Tagasi mäkke minnes hakkas uuesti sadama ning kiirustasime ruttu üles.

Õhtuseks plaaniks oli õlu, grill ja niisama tšillimine. Tegelikult sellest grillist suuremat asja ei saanud, sest liha oli imelik ja lõke väike, aga minu jaoks polnud väga viga, sest olin juba söönud.

Hiljem läksime linna, jõime rummi ja külastasime väikseid baare keskväljakul.

Suutsin veenda üht ameeriklast, kes oli ka nõus tulema ratsamatkale (mitmele on hind odavam kui ühele) järgmisel päeval.

Järgmisel hommikul viis takso meid alla linna, rantšosse ning kohe hüppasimegi hobuste selga. Minu oma oli natukene tõrges, aga muidu tore sell. Kaasa tuli giid ning ratsutasime ringi ümbruskonna mägedes. Vaated olid ilusad ning vahepeal sai lausa galoppida. Retk kestis kolm ja pool tundi koos väikese pausiga (hinnaks 46 000 kohalikke ehk 20 eurot). Soovitan kõigile :)

Tagasi kesklinna jõudes sai lõpuks raha vahetatud mobiiliäris bussijaama lähedal :) Vastu võeti ainult dollareid, sest dollarid on päris raha (euro ei ole).

Laupäeviti on linna taga turg, sealt ostsin arbuusi ja hiinalaterna vilju. Puuvili on Kolumbias kohalik, värske ja maitsev.

See on kohalik limonaad :)

Pärastlõunal hakkasid jälle äikesepilved kogunema, seega tuli kähku ära osta vajalik, süüa ära üks tilkuv jäätis ja rutata tagasi mäkke.

Õhtul on linnas kontsert, homme lähen mäkke matkama ja siis edasi San Gili :)

Kolumbiast... Bogotast :)

Mõtlesin, et ei hakka eraldi blogi tegema, sest reaalselt peale kolmandat päeva nagunii ei viitsi enam kirjutada / või kaob nett ära.

Siiski, tekkis idee, et võiks mõned asjad kirja panna :)

Jõudsin Bogotasse kell 19.30 1. Novembril, peale magamata ööd Helsingi lennujaamas ja väsitavat kulgemist Lufthansaga. Muide pileti hinnaks oli 260 eurot, mis tähendas seda, et kui ma aprillis pakkumist nägin, siis reisinarkomaanina ei suutnud ma sellest pakkumisest oma sõrmi eemal hoida.

Riiki sisenemine oli äärmiselt kiire, lihtsuse huvides ütlesin suvalise hotelli nime Bogotas (San Sebastian) ja peale 30 sekundit mu passi uurimist ütles piirivalvur: Welcome to Colombia!

Mu võõrustaja soovitas mul võtta takso - seda ma ka tegin, sest väljas oli parasjagu pime, ma olin parasjagu väsinud ja variant, et takso viib mind ukse ette, tundus vägagi ahvatlev.

Taksode jaoks oli olemas ametlik putka, kust sai endale kviitungi, mis ütles, palju su sõit maksma läheb (maksma pidi ikka taksojuhile ja kohalikus rahas). Minu sihtkohaks oli La Macarena, piirkond Bogota idapiirkonnas, mitte kaugel kesklinnast. Hinnaks 22 000 $. ($ ei tähenda mitte dollarit, vaid kohalikku raha pesot... eurodes siis umbes 8-9 eurot).

Muide lennujaamas sai vahetada raha kursiga 1 € = 2300 kohalikku, 1 $ = 1780 kohalikku. Täpselt sama kurss kehtib ka Bogota linnas ametlikes rahavahetuskohtades; kuid kuuldavasti oleks soodsam võtta raha välja pangaautomaadist. Otsisin võimalust ka raha pangas vahetada, aga enamik panku seda teenust ei paku.

Aga tagasi tuleku juurde. Bogotas kehtib väga loogiline tänavate süsteem - põhjast lõunasse kulgevad Carrera'd (avenüüd) ja idast läände calle'd (tänavad). Aadressile märgitakse näiteks Carrera 3 ja sinna juurde number, näiteks 27 - 50. See tähendab, et maja asub Carreral 3 ning on 50 meetri kaugusel Calle 27st. Lihtne ja loogiline ju? :)

Igal juhul takso leidsis ilusti oma sihtkoha üles ja ka mina jõudsin ilusti võõrustaja juurde. Pean tunnistama, et kell 22.00 kohaliku aja järgi (Eestis kell 5) oli väga raske mitte magama jääda. Samuti oli raske edasi magada peale 06.00 (Eesti aja järgi kell 13.00).

Järgmisel päeval saatis mind mu võõrustaja peatänavale (Carrera 7) ning juhatas Plaza Bolivarile. Plaza Bolivar on ilmselt keskne väljak mitte ainult Kolubia linnades, vaid kõigis põhja Lõuna-Ameerika linnades. Bogotas meetub see natukene Veneetsiat - väljakul lendleb tuhandeid tuvisid, ning sama palju on ka tuvisitta, kuhu sisse astuda. Tuvide heaolu eest hoolitsevad tuvisöögimüüjad, kes agaralt turistidele lähenevad, neid üle kuhjavad tuvidega ning vastutasuks paartuhat peesot näpistavad.

Plaza Bolivar

Väljakul on ka suurepärane turistiinfo, kust lisaks kaardile on võimalik saada infot kõikvõimalike tasuta ürituste kohta Bogotas.

Esimesena võtsin suuna kesklinna uurimisele, mis minu arusaamist mööda on Carrera 6-2 ja calle 12 - 24 vahel. Tegu on sellise mõnusa müstilise koloniaalalaga, kus on majad on rõdudega ning erinevat värvi, sellised armsad hasiendad. Mulle jätsid suurepärase mulje San Agustini ja Carmeni kirikud, mis on väga ilusad nii seest kui väljast. Muide, kesklinnas on ka presidendipalee, mille eest läbi minnes tuleb oma kott ette näidata. Turistide puhul on tegu pigem sümboolse kontrolliga. Liginedes carrera 2 ja edasi (carrera 1), muutuvad majad veelgi värvikirevamaks. Lisanduvad lahedad tänavagraffitid ja muud kunstilised objektid. Majad päris vastu mäekülge näevad välja suhteliselt agulitena, samas ohtlik küll ei tundunud.

Calle 15 lõpust saab tõstukiga (teleferico) tõusta Monserrate mäe tippu (3152 m), mis võib esialgu olla küllaltki kurnav, arvestades kõrgust. Mina näiteks ei pannud Bogotas midagi erilist tähele (2600 m üle merepinna), aga mitmel tuttaval olevat esimestel päevadel olnud hingamisega probleeme. Mina panin seda tähele siis Monserrate tipus :) Samas, ega seal väga matkata polegi - saab külastada väikest kirikut ja lisaks on paar restorani. Aga vaade on super! Telefericoga edasi-tagasi hind on 14 200 pesot (6,5 eurot).

Edasi suundusin kulla muuseumisse (Museum de Oro). Pilet maksis 3000 kohalikku, seega natukene üle euro. Üldiselt soovitatakse vältida pühapäeva, sest siis on kõik muuseumid tasuta, ja kohalikke on liiga palju moodustades järjekordi. Välja oli pandud tohutu kogus kuldseid maske, münte, nikerdusi ja ehteid. Üldiselt oli väga lahe, kõik info oli olemas ka inglise keeles ja vahelduseks tavalistele väljapanekutele olid ka show- väljapanekud. Seega võib täitsa soovitada.

Natukene nõme on Kolumbias see, et kui küsid lihtsat hinda, siis räägib müüa sulle 2 minutlise saaga asjast, mille käigus hind läheb täitsa kaduma. Ma saaksin veel aru numbritest, aga mitte siis kui nad on pika vada sees :)

Muide mu nõme Nokia ei tööta siin, sest Kolumbias on (ilmselt) samad sagedused kui USAs. Samas, tänaval on igal pool inimesed siltidega "minutos", kust saab 100-200 raha eest helistada suvalisele numbrile. Seega pole nagu telefoni väga vajagi.

Ja samuti on vaja adapterit selleks, et saaks laadida oma elektroonikat, universaalse versiooni saab 3000 kohaliku rahaga (1,3 eurot).

Jõudes järgmisse päeva ehk tänasesse päeva, siis peab tunnistama, et nägin suurt vaeva, et magada kella kümneni. Lootusetu üritus, sest õhtul kell 9 olen ikka surmväsinud ja läheks kas või kohe magama.

Alustasin hommikut Botero muuseumi külastusega. Botero stiil ei kuulu mu lemmikute hulka, sest üldjuhul tundub, et talle meeldib maalida sirgeid banaane ja rasvunud inimesi, kujutades nii kõiki naisi, lapsi kui mehi. Natukene tüütuks muutub peale 100 pilti :) Siiski oli muuseumis mu lemmikut Monnet kogust pilte, kui ka Picassot ja teisi. Lisaks selle oli võimalik külastada mündimuuseumi. Igati mõnus külastus.

Hommikul kuulsin, et täna on suur protestipäev, sest tudengitel on plaanis suurejooneline meeleavaldus ülikoolireformi vastu. Tavaliselt käivad seoses meeleavaldustega koos ka kokkupõrked politseiga, seega olevat tudengid võtnud uueks taktitaks kõigi politseinike ja teiste kohalolijate kallistamise ja musitamise. Mina nägin vaid teatud loomakostüümides meeleavaldajad ühe nurga peal, teises kohas sambat tantsivaid protestijaid ning Bolivari väljakul oli vaid käputäis plakatitega tegelasi. See-eest kogunes märulipolitsei koos kaitsevarustuse ja pisargaasiga. Ma kujutan ette, et ma lahkusin peaväljakult liiga vara, ning magasin maha protestijate kohale jõudmise. Aga eks homme kuuleb.

See-eest ühinesin ma tasuta inglise keelse linnatuuriga, mille kohta sain infot Bolivari väljakul asuvast turismiinfost. Tegu on suurepärase ettevõtmisega, kus kuuleb väga palju Kolumbia ja Bogota ajaloost. Samas tutvusime ka kohtadega, kus saab tasuta võtta tango ja salsa kursuseid, käia kontsertidel, filme vaatamas ja muid huvitegevusi tegemas. Bogotas on metsikult tasuta huvitegevust! Ainult küsi ja mine kohale. Näiteks mu võõrustaja käib niimoodi joogas. Ja mina veel arvasin, et Kolombia ei ole nii sotsialistlik, kui osad Lõuna-Ameerika riigid.

Lisaks sellele on enamik vaktsiine tasuta nii kohalikele kui kõigile külalistele. Kui on plaan külastada Amazonast, kollapalaviku ala, siis tasub vaid lennujaamast küsida ja tehakse kohe tasuta süst ära (ma ei saa aru, miks ma Eestis selle eest sadu kroone maksin).

Pühapäeviti on suur osa linnast autovaba - sõita võib vaid jalgrattaga (ja muidugi jala). Presidendipalee ees on tasuta aeroobika ja teised sporditunnid. Pole ime, et kolumbialased on maailmas õnnelikkuse edetabelis teisel kohal!

Turistina olen ma õnnelik, et saan osa võtta sellistest lahedatest asjadest tasuta ja külastada näiteks muuseumeid tasuta. Samas kui ma oleks maksumaksja, küsiksin, kes selle eest maksab? Samas, Kolumbia on metsikult arenenud viimasel aastakümnel, ja ilmselt ainult paremuse suunas. Kui Caracases (Venetsueelas) ei oleks ma julgenud paljudes kohtades ka päeval käia, siis Bogotas tundub ohutu isegi öösel.

Homseks suunaks Villa De Leyva ja edasi San Gil :)