Wednesday, November 09, 2011

Kosed & matkamine :)


Eilset hommikut alustasin üllatavalt varakult eesmärgiga külastada Juan Curi koskesid. Tegu on minu teada piirkonna kõrgeima kosega - 180 m. Sinna saab kohalikust bussijaamast Carrera 11 ja Calle 15 nurgal, pilet maksab 3500 kohalikku. Alguses kartsin, et ma ei saa õiges kohas maha ning hakkasin juba mingi hetk kõrval istuva vanamehe käest küsima, kuid järgmine hetk nägin koski bussi aknast (paremal pool).
Tegu on tõsiselt võimsa kosega, mis langeb mitmes osas alla ning paistab juba kaugelt silma. Samas saab ka kohe kose alla matkata - sinna viib kohaliku hacienda hoovist korralik (natukene mudane) matkarada. Matkarada asub eramaal, seega tuleb tasuda 5000 raha. Jalutamine võtab umbes 20 minutit, kuid on väga ilus, kenad vaated ja saab üle väikeste ojade ronida. Kose alla jõudes saab natukene köie abil ronimist harrastada, et jõuda päris üles (libe ronimine). Soovijad saavad kosest ka köiega alla lasta (rapelling). Mina jätsin seekord vahele, sest tahtsin jõuda ka Barichara koloniaalkülla.











Tagasi minekuks viipasin teeäärest bussi tagasi linna ja hüppasin kohe järgmise peale Barichalasse. Barichala osutus väikeseks linnaks, mis on natukene sarnane Villa De Leyvaga, kuid lisaks rohelisele on kasutatud ka näiteks sinist värvi. Linna keskel on väike kena park ja ilus kirik (tasub sisse vaadata), muidu mulle Villa De Leyva meeldis isegi natukene rohkem.







Linna kõrgemas otsas on Santa Barbara kabel, mille kõrval asub väike park, kust avanevad imeilusad vaated ümbruskonnale (Barichala on muide mäe otsas). Sealt tagasi alla jalutades leiabki Camino Real matkaraja alguse, mis viib Guame linna (9 km, 2 tundi). Vaated on tõesti ilusad, seega kui plaanis pilte ka teha, siis kulub raja läbimiseks rohkem kui 2 tundi. Vahepeal võib tunduda, et maapind liigub jalge ees - need on tegelikult punased sipelgad, kes veavad lehti - ilmselt on parem mitte nende rajale astuda. Korra oli rada ka natukene metsa kasvanud (kohe peale esimest korda autotee ületamist), kuid taastus paarisaja meetri pärast ilusaks laiaks ja avaraks. Rada on 90 % allamäge, seega on õige just selles suunas matkata, nagu mina seda tegin.





Guame on väga väike linn, või õigemini küla. See on selline koht, kus kõigile öeldakse tere ja iga turisti vaadatakse suurima huviga. Samuti teavad kõik, et buss Barichalasse läheb alles kell kuus õhtul. Seega ei jäänud mul muud üle kui tuli hakata mööda autoteed tagasi jalutama. Liiklust ei olnud üldse esimesed 2,5 km, kuid peale seda tuli üks perekond, kes mu peale võttis ja viis otse San Gil'i.





San Gil'i keskväljak

Käisime koos Briti tüdrukutega õhtust söömas La Mana restoranis, kus 9500 kohaliku raha eest (4,5 eurot) sai mitmekäigulise söögi, supi, prae ja magustoidu, joogid lisaks. Tegu oli äärmiselt hea köögiga, millist ma Kolumbias veel näinud ei ole (minu valik oli sealiha veinikastmes :)).

Õhtuseks plaaniks oli Tejo mäng. Praktiliselt terve hosteli rahvas võttis asjast osa ning suundusimegi Kolumbia traditsioonilist mängu mängima. Mängitakse suures hallis, kus igaüks saab oma kivi (sellise parajalt raske), ning seda tuleb visata savihunnikusse, mille keskel on lõhkeained. Kui saad otse pihta, siis lõhkeaine plahvatab, kui keegi pihta ei saa, siis saab punkti see, kes kõige lähemale saab. Mängitakse tiimides ja juuakse ohtralt õlut. Ühesõnaga on tegu millegi petangi ja bowlingu vahepealsega, ainult lõhkeained muudavad asja huvitavamaks :)

Täna suundun Chicamocha rahvusparki, kus on suur kanjon ja saab sõita köisraudteega üle kanjoni :) Sealt edasi juba Cartagena suunas ööbussiga.

Tuesday, November 08, 2011

San Gil, ekstreemspordikeskus :)



Eile käsin matkamas Villa De Leyvas. Hosteli juurest läks mäkke üles tee, mis lõpuks viis välja korraliku mägihotellini. Selle juurest avanesid suurepärased vaated linnale ning kaks rada viisid alla erinevatesse kanjonitesse koskedega. Rada oli küllaltki karm, olles alles ööst niiske ja märgade ja torkivate põõsastega. Õnneks olid mul jalas pikad püksid, mis enamuse koormast enda peale võtsid.









Esimene kosk oli lihtsamini ligipääsetav, kuid teine oli see-eest lahedam. Sinna viis mudane savitee, mida tõkestasid ämblikuvõrgud, lisaks tuli kose nägemiseks teha natukene ronimist kividel. Aga mõlemad kosed olid kenad.




Tagasi jõudes hakkas juba sadama, seega pakkisin oma koti ning asusime koos ameeriklase ja austraallasega teele San Gili suunas. Takso kesklinna (5000) ja sealt edasi buss Tunja nimelisse linna (6000). Sealt saime praktiliselt kohe edasi San Gili bussile (25 000 = 11 eurot), mis pidi meid kohale viima nelja tunniga. Selle asemel jõudsime kohale umbes 6,5 tunniga hoolimata sellest, et bussijuht kihutas nagu segane. Aga teel oli metsikult rekkasid, teetöid ja vihma kallas :)



Seega jõudsime kohale täielikus pimeduses. Võtsime takso esimesse ettejuhtuvasse hostelisse ning asusime otsima söögikohta. Muide teepeal pakuti bussis grill-lihavardaid kartuliga, mis olid päris head.

Söögikohtadega ei tundunud San Gilis väga hea lood olevat, enamik kohti pakkus lihtsalt grillkana. Kuuldavasti on siin tegelikult ka paremaid kohti.

Täna hommikul ärkasin jällegi liiga vara ning asusin uurima oma võimalusi. Valisin hommikupoolseks tegevuseks raftimise (30 000) ja pärastlõunaks paraglaidingu (60 000). Raftimise seltskonda ühinesid veel kaks prantslast ja kohalik kolumbialane + muidugi giid. Ettevalmistus oli korralik ning seletati täpselt kuidas käituda, kui satud parve alla :)

Tegelikult kõige hullem oligi esimene kärestik, kus jäime kivi peale keset kärestikku kinni. Veel ühes kohas oleks võinud potenstisaalselt ümber minna, aga me ei läinud. Vahepeal sai lihtsalt vees ujuda parve kõrval (vahelduseks). Lahe tundus olevat hydrospeed, mis põhimõtteliselt tähendab vahtplastil lamamist ja mööda kärestikke alla hulpimist :)

Raftimine võttis aega umbes 1,5 tundi, siis tuli tormata tagasi hostelisse, vahetada märjad riided kuivade vastu ja juba oligi ees buss, mis viis uue seltskonna mäe otsa. Teekond võttis aega umbes 30 minutit, kuid kohapeal tuli oodata tuult veel umbes 1,5 tundi. Mina olin esimene, kes paraglaidima sai, väidetavalt ma olevat kõige pisem :) Vaated olid metsikult ilusad ning trikid, mida sai langevarjuga teha, olid väga väga lahedad. Soovitaks kindlalt kõigile.





Peale lendu sai iga soovija võtta kioskist külma õlle, mida kõik ka tegid. Tagasi linna jõudsime alles päikeseloojangu ajaks.

Sigaritubakas kuivamas


Saturday, November 05, 2011

Villa De Leyva



Kahest päevast Bogotas oli küll ja veel, eriti arvestades, et tegu on ikkagi küllaltki jaheda kohaga. See ei tähenda, et järgmine koht oleks väga soojem olnud. Selleks oli Villa De Leyva, üks maalilisemaid mägilinnakesi Kolumbias. Tegu on sellise laheda kohaga, mis on säilinud koloniaalstiilis, asutatud hispaanlaste poolt 1572. aastal. Linnas elab umbes sama palju inimesi kui Elvas ja kõik majad on säilinud või vastavalt stiilile renoveeritud - valged majad ja rohelised aknad ja uksed. Väga armas.

Villa De Leyvasse jõudmine võtab aega umbes 5 tundi, kui arvestada ka Bogotast välja saamine. Mina kasutasin kõige lihtsamat moodust: võtsin Transmillienumi bussi Carrera 15 (?) -lt numbriga B14 ja sõitsin lõpp-peatusesse Porta De Norte-sse. Sealt saab aga kohe võtta otsebussi Villa De Leyvasse, busse väljub pidevalt ja koguaeg (mitte nagu bussijaamast, kust kuuldavasti läheb ainult kaks bussi). Transmillenium on selline transpordivõrgustik, kus bussid on numbritega, käivad täpselt ning bussis on tablood, kus saab peatusi vaadata. Väga modernne.

Vaade bussiaknast teel Villa De Leyvasse

Pilet Villa De Leyvasse maksis 20 000 ehk umbes 9 eurot. Selle nelja tunni kohta päris ok hind, kuigi kilomeetreid on ainult 207. Vahepeal sadas hullu padukat, tekkis kahtlus, et kas igal pool sajab. Kohapeal igal juhul ei sadanud, vaid oli tõsiselt palav - kampsun kadus kus see ja teine ja koti tirimine tõi higipisara silma.

Bussijaama lähistel

Bussijaam oli kolme bloki kaugusel kesklinnast, 2 minutit jalutada. Tegu oli tõeliselt idüllise vaatepildiga. Muide linn on kuulus selle poolest, et seal filmiti Zorro seebikas, mida näidati ka Eestis. Kahjuks hetkel Zorrot kodus ei olnud, seega asusin endale majutuskohta otsima. Valikuks osutus Renacar, seljakotimatkajate sihtkoht number üks.

Kuuldavasti vabu kohti ei pidanud olema, aga näe, minu jaoks oli. Dorm koht maksis 15000 kohalikku, ehk umbes 6-7 eurot.

Grill-tšill ala hosteli juures

Otsustasin esimese plaaniga minna matkama, sest külalistemaja tagant läks mäkke üles umbes 2 tunnine matkarada, kus pidid ilusad vaated olema. Nii kui ma majast välja sain, tuli mul plaane muuta. Mägede kohalt lähenes kuri must äikesepilv ja teatavasti vihmaga mägedes ei ole lahe.

Kuri äike

Seega läksin alla linna (külalistemaja on umbes 15 minuti kaugsel keskväljakust). Esimese hooga asusin otsima rahavahetuskohta, mida ma kuidagi leida ei suutnud. Selgus, et seda enam ei ole :) Pangaautomaatist ei õnnestunud ka välja võtta, küsis mingeid imelikke kaheksa kohalisi koode. Seejärel asusin otsima mitteametlikku kohta, mille leidsin kahtlasest nukatagusest just hetkel, kui hakkas paduvihma sadama. Jooksin tagasi keskväljakule, lõin varba veriseks ja hüppasin suvalisse restorani, et süüa lõunat.







Lasanje oli suhteliselt kohutav, eriti arvestades soolast hinda (20 000). Õnneks kohtasin peale sööki tuttavaid rändureid majutuskohast ning võtsime kohalikus pood-pubis paar õlut. Tagasi mäkke minnes hakkas uuesti sadama ning kiirustasime ruttu üles.

Õhtuseks plaaniks oli õlu, grill ja niisama tšillimine. Tegelikult sellest grillist suuremat asja ei saanud, sest liha oli imelik ja lõke väike, aga minu jaoks polnud väga viga, sest olin juba söönud.

Hiljem läksime linna, jõime rummi ja külastasime väikseid baare keskväljakul.

Suutsin veenda üht ameeriklast, kes oli ka nõus tulema ratsamatkale (mitmele on hind odavam kui ühele) järgmisel päeval.

Järgmisel hommikul viis takso meid alla linna, rantšosse ning kohe hüppasimegi hobuste selga. Minu oma oli natukene tõrges, aga muidu tore sell. Kaasa tuli giid ning ratsutasime ringi ümbruskonna mägedes. Vaated olid ilusad ning vahepeal sai lausa galoppida. Retk kestis kolm ja pool tundi koos väikese pausiga (hinnaks 46 000 kohalikke ehk 20 eurot). Soovitan kõigile :)





Tagasi kesklinna jõudes sai lõpuks raha vahetatud mobiiliäris bussijaama lähedal :) Vastu võeti ainult dollareid, sest dollarid on päris raha (euro ei ole).

Laupäeviti on linna taga turg, sealt ostsin arbuusi ja hiinalaterna vilju. Puuvili on Kolumbias kohalik, värske ja maitsev.

See on kohalik limonaad :)

Pärastlõunal hakkasid jälle äikesepilved kogunema, seega tuli kähku ära osta vajalik, süüa ära üks tilkuv jäätis ja rutata tagasi mäkke.

Õhtul on linnas kontsert, homme lähen mäkke matkama ja siis edasi San Gili :)



Friday, November 04, 2011

Kolumbiast... Bogotast :)



Mõtlesin, et ei hakka eraldi blogi tegema, sest reaalselt peale kolmandat päeva nagunii ei viitsi enam kirjutada / või kaob nett ära.

Siiski, tekkis idee, et võiks mõned asjad kirja panna :)


Jõudsin Bogotasse kell 19.30 1. Novembril, peale magamata ööd Helsingi lennujaamas ja väsitavat kulgemist Lufthansaga. Muide pileti hinnaks oli 260 eurot, mis tähendas seda, et kui ma aprillis pakkumist nägin, siis reisinarkomaanina ei suutnud ma sellest pakkumisest oma sõrmi eemal hoida.

Riiki sisenemine oli äärmiselt kiire, lihtsuse huvides ütlesin suvalise hotelli nime Bogotas (San Sebastian) ja peale 30 sekundit mu passi uurimist ütles piirivalvur: Welcome to Colombia!

Mu võõrustaja soovitas mul võtta takso - seda ma ka tegin, sest väljas oli parasjagu pime, ma olin parasjagu väsinud ja variant, et takso viib mind ukse ette, tundus vägagi ahvatlev.

Taksode jaoks oli olemas ametlik putka, kust sai endale kviitungi, mis ütles, palju su sõit maksma läheb (maksma pidi ikka taksojuhile ja kohalikus rahas). Minu sihtkohaks oli La Macarena, piirkond Bogota idapiirkonnas, mitte kaugel kesklinnast. Hinnaks 22 000 $. ($ ei tähenda mitte dollarit, vaid kohalikku raha pesot... eurodes siis umbes 8-9 eurot).

Muide lennujaamas sai vahetada raha kursiga 1 € = 2300 kohalikku, 1 $ = 1780 kohalikku. Täpselt sama kurss kehtib ka Bogota linnas ametlikes rahavahetuskohtades; kuid kuuldavasti oleks soodsam võtta raha välja pangaautomaadist. Otsisin võimalust ka raha pangas vahetada, aga enamik panku seda teenust ei paku.

Aga tagasi tuleku juurde. Bogotas kehtib väga loogiline tänavate süsteem - põhjast lõunasse kulgevad Carrera'd (avenüüd) ja idast läände calle'd (tänavad). Aadressile märgitakse näiteks Carrera 3 ja sinna juurde number, näiteks 27 - 50. See tähendab, et maja asub Carreral 3 ning on 50 meetri kaugusel Calle 27st. Lihtne ja loogiline ju? :)

Igal juhul takso leidsis ilusti oma sihtkoha üles ja ka mina jõudsin ilusti võõrustaja juurde. Pean tunnistama, et kell 22.00 kohaliku aja järgi (Eestis kell 5) oli väga raske mitte magama jääda. Samuti oli raske edasi magada peale 06.00 (Eesti aja järgi kell 13.00).

Järgmisel päeval saatis mind mu võõrustaja peatänavale (Carrera 7) ning juhatas Plaza Bolivarile. Plaza Bolivar on ilmselt keskne väljak mitte ainult Kolubia linnades, vaid kõigis põhja Lõuna-Ameerika linnades. Bogotas meetub see natukene Veneetsiat - väljakul lendleb tuhandeid tuvisid, ning sama palju on ka tuvisitta, kuhu sisse astuda. Tuvide heaolu eest hoolitsevad tuvisöögimüüjad, kes agaralt turistidele lähenevad, neid üle kuhjavad tuvidega ning vastutasuks paartuhat peesot näpistavad.

Plaza Bolivar

Väljakul on ka suurepärane turistiinfo, kust lisaks kaardile on võimalik saada infot kõikvõimalike tasuta ürituste kohta Bogotas.

Esimesena võtsin suuna kesklinna uurimisele, mis minu arusaamist mööda on Carrera 6-2 ja calle 12 - 24 vahel. Tegu on sellise mõnusa müstilise koloniaalalaga, kus on majad on rõdudega ning erinevat värvi, sellised armsad hasiendad. Mulle jätsid suurepärase mulje San Agustini ja Carmeni kirikud, mis on väga ilusad nii seest kui väljast. Muide, kesklinnas on ka presidendipalee, mille eest läbi minnes tuleb oma kott ette näidata. Turistide puhul on tegu pigem sümboolse kontrolliga. Liginedes carrera 2 ja edasi (carrera 1), muutuvad majad veelgi värvikirevamaks. Lisanduvad lahedad tänavagraffitid ja muud kunstilised objektid. Majad päris vastu mäekülge näevad välja suhteliselt agulitena, samas ohtlik küll ei tundunud.










Calle 15 lõpust saab tõstukiga (teleferico) tõusta Monserrate mäe tippu (3152 m), mis võib esialgu olla küllaltki kurnav, arvestades kõrgust. Mina näiteks ei pannud Bogotas midagi erilist tähele (2600 m üle merepinna), aga mitmel tuttaval olevat esimestel päevadel olnud hingamisega probleeme. Mina panin seda tähele siis Monserrate tipus :) Samas, ega seal väga matkata polegi - saab külastada väikest kirikut ja lisaks on paar restorani. Aga vaade on super! Telefericoga edasi-tagasi hind on 14 200 pesot (6,5 eurot).





Edasi suundusin kulla muuseumisse (Museum de Oro). Pilet maksis 3000 kohalikku, seega natukene üle euro. Üldiselt soovitatakse vältida pühapäeva, sest siis on kõik muuseumid tasuta, ja kohalikke on liiga palju moodustades järjekordi. Välja oli pandud tohutu kogus kuldseid maske, münte, nikerdusi ja ehteid. Üldiselt oli väga lahe, kõik info oli olemas ka inglise keeles ja vahelduseks tavalistele väljapanekutele olid ka show- väljapanekud. Seega võib täitsa soovitada.



Natukene nõme on Kolumbias see, et kui küsid lihtsat hinda, siis räägib müüa sulle 2 minutlise saaga asjast, mille käigus hind läheb täitsa kaduma. Ma saaksin veel aru numbritest, aga mitte siis kui nad on pika vada sees :)

Muide mu nõme Nokia ei tööta siin, sest Kolumbias on (ilmselt) samad sagedused kui USAs. Samas, tänaval on igal pool inimesed siltidega "minutos", kust saab 100-200 raha eest helistada suvalisele numbrile. Seega pole nagu telefoni väga vajagi.

Ja samuti on vaja adapterit selleks, et saaks laadida oma elektroonikat, universaalse versiooni saab 3000 kohaliku rahaga (1,3 eurot).

Jõudes järgmisse päeva ehk tänasesse päeva, siis peab tunnistama, et nägin suurt vaeva, et magada kella kümneni. Lootusetu üritus, sest õhtul kell 9 olen ikka surmväsinud ja läheks kas või kohe magama.

Alustasin hommikut Botero muuseumi külastusega. Botero stiil ei kuulu mu lemmikute hulka, sest üldjuhul tundub, et talle meeldib maalida sirgeid banaane ja rasvunud inimesi, kujutades nii kõiki naisi, lapsi kui mehi. Natukene tüütuks muutub peale 100 pilti :) Siiski oli muuseumis mu lemmikut Monnet kogust pilte, kui ka Picassot ja teisi. Lisaks selle oli võimalik külastada mündimuuseumi. Igati mõnus külastus.

Hommikul kuulsin, et täna on suur protestipäev, sest tudengitel on plaanis suurejooneline meeleavaldus ülikoolireformi vastu. Tavaliselt käivad seoses meeleavaldustega koos ka kokkupõrked politseiga, seega olevat tudengid võtnud uueks taktitaks kõigi politseinike ja teiste kohalolijate kallistamise ja musitamise. Mina nägin vaid teatud loomakostüümides meeleavaldajad ühe nurga peal, teises kohas sambat tantsivaid protestijaid ning Bolivari väljakul oli vaid käputäis plakatitega tegelasi. See-eest kogunes märulipolitsei koos kaitsevarustuse ja pisargaasiga. Ma kujutan ette, et ma lahkusin peaväljakult liiga vara, ning magasin maha protestijate kohale jõudmise. Aga eks homme kuuleb.

See-eest ühinesin ma tasuta inglise keelse linnatuuriga, mille kohta sain infot Bolivari väljakul asuvast turismiinfost. Tegu on suurepärase ettevõtmisega, kus kuuleb väga palju Kolumbia ja Bogota ajaloost. Samas tutvusime ka kohtadega, kus saab tasuta võtta tango ja salsa kursuseid, käia kontsertidel, filme vaatamas ja muid huvitegevusi tegemas. Bogotas on metsikult tasuta huvitegevust! Ainult küsi ja mine kohale. Näiteks mu võõrustaja käib niimoodi joogas. Ja mina veel arvasin, et Kolombia ei ole nii sotsialistlik, kui osad Lõuna-Ameerika riigid.



Lisaks sellele on enamik vaktsiine tasuta nii kohalikele kui kõigile külalistele. Kui on plaan külastada Amazonast, kollapalaviku ala, siis tasub vaid lennujaamast küsida ja tehakse kohe tasuta süst ära (ma ei saa aru, miks ma Eestis selle eest sadu kroone maksin).

Pühapäeviti on suur osa linnast autovaba - sõita võib vaid jalgrattaga (ja muidugi jala). Presidendipalee ees on tasuta aeroobika ja teised sporditunnid. Pole ime, et kolumbialased on maailmas õnnelikkuse edetabelis teisel kohal!

Turistina olen ma õnnelik, et saan osa võtta sellistest lahedatest asjadest tasuta ja külastada näiteks muuseumeid tasuta. Samas kui ma oleks maksumaksja, küsiksin, kes selle eest maksab? Samas, Kolumbia on metsikult arenenud viimasel aastakümnel, ja ilmselt ainult paremuse suunas. Kui Caracases (Venetsueelas) ei oleks ma julgenud paljudes kohtades ka päeval käia, siis Bogotas tundub ohutu isegi öösel.

Homseks suunaks Villa De Leyva ja edasi San Gil :)


Monday, January 03, 2011

Lasnamägi

Lasnamägi on selline huvitav koht. Kõik need viimased aastat on Lasnamäe suutnud mind hämmastada. Näiteks need sillapeal õlut joovat onud, kes kommenteerivad... et "vot, Estonskie devotški..." või tädi, kes eelmisel uuel aastal mulle kaela hüppas ja soovis s'novõm godam.

See on nagu hoopis teistmoodi maailm. Siin on väikesed kaubanduskeskused, kust saab osta kohukesi, mis süüa ei kõlba ja võiga kooki. Samas saab ka piima ainult 39 eurosendi eest.

Enne uut aastat tekkis mul vastupandamatu tahe osta ajakirja Go Reisiajakiri. Otsisin Maximast, Grossi toidupoest, suurest ajakirjapoest, R-kioskist ja veel paarist kohast. No lihtsalt ei ole. Olid tädid, kes ostsid neid suuri punaste roosidega kuldseid kaarte, olid onud kes nõudsid komsomolskava pravdat. Üks tädi soovitas isegi soravas vene aktsendiga eesti keeles ületee asuvat poodi. Aga ühtegi eestikeelset ajakirja mul peale nädalalehe leida ei õnnestunud.

Samas märkasin huvitavaid koosluseid. Tädi müüs keset tänavat hapukapsast ja pohli. Korraga saabus väike kaubik, lükkas luugi lahti ja letile ilmusid väiksed kuldsed inglid ja jõuluvanad. Ostjaid kogunes hetkega terve parv auto ümber.

Natukene maad edasi lükkas auto tagumise ukse lahti kalakaupmees - kuidas oleks värske kalaga kassile?

Poe ees sularahaautomaadi ees torkas silma pikk looklev järjekord, vähemalt 20 inimest. Tädid seisid oma uhkete kübarate ja karusnahksete kasukatega, et kasutada viimseid hetki eesti kroonide sularahaautomaadist eemaldamiseks.

Lillepood ja viinapood olid ühtemoodi täitnud nahktagides meeskodanikega.

Tegelikult on Lasnamäe lahe, mulle täitsa meeldib. Kõnnin mööda Bulgaaria kosmeetikapoest Bulgaaria Roos ja sean sammud bussipeatuse poole, et sõita 2 peatust suure Rimi juurde. Sealt saan ka lõpuks oma ajakirja.

Tuesday, December 07, 2010

Miks on Eesti ühiskonnas nii vähe sallivust ja sõbralikkust?

(väike mõtteharjutus Eesti ühiskonnast)

Meie eestlased oleme ju parimad kõiges, me oleme töökad, innovatiivsed ja lahedad. Vähemalt nii meeldib meile mõelda. Me räägime asjadest, milles me oleme edukad ja teistele eeskujuks – näete, me teeme tööd, meil on raha. Isegi kui meil raha ei ole, siis vähemalt ei sõida me ringi Žigulidega. See kas me ka kõige selle juures õnnelikud oleme, ei ole aga nii kindel. Miks on alatasa kellegi facebooki staatuses märksõnad nagu „depressioon ja masendus“, me oleme kaugel eesotsas enesetappude ja alkoholi joomise poolest? Miks mulle tundub, et kuigi me oleme oma arust parimad, siis me seda ei ole?

Olen tihti reisinud erinevate eestlaste gruppidega välismaale ja mulle meenub nii mõnigi kord, kuidas eestlased koonduvad omaette ja esimesel võimalusel eralduvad kellegi „oma tuppa“ jooma. Sest teadagi, teised on nõmedad, mida nendega ikka rääkida on. Selle asemel, et lihtsalt proovida kas või teisi tundma õppida, leitakse kiiresti põhjus, miks seda mitte teha. „Issand kui imelikud nad on, mingi hoiavad omaette“ või „meil on ikka kõige lahedam seltskond, meil pole teisi vajagi“ on tavalised põhjendused. Peaaegu mitte kunagi ei kaalu keegi seda, et viga võiks olla meis. Äkki oleme meie need, kes hoiavad omaette ja on imelikud? Ei, sellist varianti eestlane ei kaalu. Kui aus olla, siis olen isegi täpselt samasugune eestlane olnud – on ju tunduvalt lihtsam oma seltskonda jääda, kui üritada sulanduda teise kultuuri, rääkida teises keeles ja pingutada selle nimel, et teisi paremini mõista.

Samas on alati oodata ka eestlaste poolset hukkamõistu – mis mõttes sulle ei kõlba meie seltskond? Veelgi hullem, tuuakse motiiviks ka teisi põhjuseid (ega normaalne inimene ometi ise ei hakka võõrastega suhtlema). Sellest jõuame järgmise punktini – tagarääkimiseni.

Kas pole tavaline, et juhul kui kokku saavad kaks eestlast, siis absoluutselt kohe on neil vaja hakata teisi taga rääkima? Olgu siis teemaks kellegi soeng, seelik, eelmise nädala firmapidu või rahaline olukord. Fakt on see, et kui üks seltskonnast on puudu, peab teda taga rääkima. Üldiselt inimesed ei mõtle, et ilmselt räägitakse neid ka täpselt samamoodi taga, kui neid kohal pole. Kui mõnikord enne teiste tagarääkimist mõeldaks, et kas sulle meeldiks, kui seda tehtaks sinu kohta, siis äkki oleks meil vähem sellist kahepalgelisust ja me suudaksime oma energia suunata ka kuskile mujale, Näiteks sellele, et püüda teisi inimesi mõista nendega otse suheldes, mitte aga neid ainult taga rääkida. Alles eelmisel suvel kohtasin kahte Saare naist, kes olid oma kodukülast kaugele teise riiki kolinud ning leidsid, et kodukülas on tore külas käia, kuid elada seal ei tahaks – ega päevast päeva ei jõuaks seda külajuttu välja kannatada.

Võimaluse korral eestlased üldse ei suhtle – kui ei puuduta otseselt mind, siis miks ma peaksin hoolima? Heaks näiteks võib võtta olukorra, kus näete ilmselgelt eksinud turisti tänaval – kas te lähete tema juurde ja küsite, kuhu tal vaja minna on? Ilmselt mitte. Paljud meist väidavad, et nad on suured loomasõbrad – küsime siis nii, et mida teete teie juhul kui te näete autolt löögi saanud kitse teeääres? Kas te peatate auto kinni ja veendute looma olukorras või te lihtsalt põikate mööda ja kirute natukene? Kui te hooliks, siis te ilmselt peataksite auto kinni ja juhul kui looma tõesti enam aidata ei saa, helistaks kohalikule jahimehele ja paluks tal tulla ja lõpetada vaese looma piinad. Tihti piisab inimestele sellest, et nad näiliselt rahuldavad oma heategemise vajaduse. Noh, näiteks helistavad jõulude ajal heategevusliinile või sokutavad kellelegi ära kotitäie vanu riideid. Peaasi, et ei peaks suhtlema, ei peaks midagi ise tegema – niikaua kui asi mind otseselt ei häiri, on lihtsam ignoreerida.

Oletame, et keegi, kelle välimus pole just kõige sotsiaalsem, läheneb teile tänaval ja hakkab midagi küsima. Kas märkate ennast „ei“ ütlemast juba enne kui küsija jõuab oma küsimuse ära küsida? Tihti on see just nii. Me ignoreerime neid asju, mis meile ei meeldi. Näiteks märgates kodutut pargipingil viina joomas lööme häbenenult pilgu maha ja teeskleme, nagu me ei oleks teda näinud. Nii on ju lihtsam.. või kas ikka on? Väga vähe on neid inimesi, kes julgeks teele saata sõbraliku naeratuse, veel vähem aga neid, kes astuks ligi ja küsiks, kuidas läheb, kas saan kuidagi aidata. Neid inimesi vist ei olegi.

Ignorantsust võib kohata ka siis, kui suhtleme oma tuttavatega. Juhul kui su sõber tuleb kokkusaamisele kandes väga matslikku pluusi ja tobedat seelikut, siis kui tihti sa reaalselt talle ütleb, et „kulla sõber, su outfit ei lähe ikka kohe üldse?“. Tavaliselt pigem vaikitakse see sama ja võib-olla arutatakse teemat tagaselja teise sõbraga. Lisaks sellele kui öelda seda sõbrale, siis ilmselt tunneks ta ennast solvununa, sest selliseid asju ju avalikult ei öelda. Samas tasub küsida, miks? Oleks ju sõbra poolt öeldust kasu ka sellele, kes muidu võib naeruväärsesse olukorda sattuda.

Eriti suur tundub eestlaste ignorantsus olevat teiste rahvuste, kultuuride ja uskude suhtes. Teate küll, kõik türklased on perverdid, soomlased on joodikud, itaallased meelad naistekütid ja venelaste käest saab alati peksa. Mind hämmastab tohutult, kuidas inimesed liigitavad teisi selliste tunnuste põhjal. Isegi kõrgelt haritud ja elukogenud inimesed esinevad teinekord seisukohavõttudega, mis ajavad ihukarvad püsti.

Ega ka üldine arvamus ei taha stereotüüpe murda – võtame näiteks „Pealtnägija“, kus eelmine kuu (13.10) käsitleti teemat, kus eesti naised sõlmisid Aafrika ja Lähis-Ida päritolu kodanikega fiktiivseid abielusid Küprosel. Teemat kommenteerisid naisterahvas, kes töötas kriisiabi keskuses (MTÜ eluliin psühholoog ja kriisinõustaja) ja välisministeeriumi konsulaarabi büroo direktor. Sellised inimesed peaks ometigi olema avatud ja sallivad, kuid iga teine sõna, mis ma nende suust kuulsin olid, et „see moslem tegi ja too moslem tegi“ ja „Islami noormees abiellub...“, nagu oleks mingit tähtsust selles, mis usku antud immigrandid olid. Huvitaval kombel ei kuule me millegi pärast kunagi, et „see kristlane tegi..“. Halenaljakaks teeb asjaolu veel see, et kaadrites näidati ka nende võltsabielu sõlmijate passikoopiaid, kust mulle jäi selgelt silma sõnapaar „Religion: Christianity“. Selline sildistamine ja stereotüüpide loomine on inetu, eriti kui seda toetab riigitelevisioon. Me toodame märkamatult vihkamist ühiskonna sees, ilma, et me seda tähelegi paneksime.

Miks me alati arvame, et meie oleme teistest nii palju paremad ja kõik võiks meilt midagi õppida? Kui palju rõhku me paneme sellele, et ise midagi õppida, olla avatud ja suhelda teistega? Tore on küll oma ego upitada, aga mis see meile annab? Kas me oleme õnnelikumad? Õnnelikud oma väikse rahva ja sõprade ringis, kus asjad on alati nii käinud?

Ma ei taha kedagi hukka mõista, eks ma isegi olen käitunud nagu tüüpiline eestlane. Lihtsalt tore oleks, kui meie ühiskonnas oleks natukene rohkem sõbralikkust ja tegelikult on meil nii lihtne seda ise teha. Tuleb lihtsalt ringi vaadata, suhelda, hoolida teistest ja mitte ignoreerida. Kui me seda teha suudame, ehk oleme isegi õnnelikumad? Võib-olla kui me võtaksime kord kuus telefonitoru ja küsiksime kuidas meie sõpradel, sugulastel ja tuttavatel läheb, omaks see suuremat väärtust kui see, et me oma uues kodulaenuga majas rahuoluga tantsusid tähtedega vaatame?

Monday, April 12, 2010

It's a beautiful morning

Viimasel ajal on elu kuidagi väga kiire olnud. Mina olen see-eest kuidagi eriti vastutustudlik olnud ja pole suutnud lugemata jätta ühtegi teksti ega tegemata ühtegi kodutööd. Äkki hakkan ma ka lõpuks vastutundlikuks saama, kuigi selles kahtlen ma siiralt. Senimaani (v. a. USAs oldud aeg) pole ma suutnud teisipäevaseid tekste enne pühapäeva õhtut / esmaspäeva hommikut läbi lugeda. See-eest olen ma näinud väga poliitilisi unenägusid, näiteks eelmine nädal vaidlesin unes poolakaga, kes väitis, et osalusdemokraatia on mõttetu. Eile öösel toimus unes täiesti realistlik tsivilisatsioonide kokkupõrge, kuid välja nägi see rohkem nagu Ateena - Sparta konflikt. Nagu mul tekstide lugemisest veel vähe oleks.
Tegelikult ju tahaks minna kuskile loodusesse ja natukene lihtsalt puhata, kahjuks ei ole see võimalik. Näiteks homse päeva veedan ma koolis (12-18), millest 2/3 sõna otseses mõttes (vangi)keldris. Loodetavasti sajab vihma. Ma ei saa aru miks ei võiks loengud toimuda õues, nagunii pole powerpoint politoloogide seas väga in.
Lisaks sellele peab tegelema muude asjadega, koolitused, projekt, veel midagi... lihtsalt liiga palju asju :/

Aga tervitused lähevad 10. aprilli jääraneiule ja ta tublile emmele! :)

Wednesday, December 16, 2009

- 25 C

On see temperatuur, mis on meid ees ootamas nädalavahetusel. Praegu on vähemasti 8 kraadi vähem.


Kui aga rääkida asjadest üldisemalt, siis halb uudis on see, et ma pole siiamaani jõudnud täita oma lubadust 1 postituse kohta iga kuu. Seega kuhu ma jäingi?


Peale septembri kuist õppevisiiti Soome olin praktiliselt terve septembri Eestis. Muidugi oktoobri alguse veetsin mõnusas päikselises Montenegros parandades Balkani integratsiooni... või midagi sellist. Esimest korda üle mitme reisi ei võtnud ma kaasa oma fotokat. Mõnes mõttes on see mugav, pole mitte mingit piltide tegemise kohustust. Samas, kuidagi kahju on ka. Õnneks on siiski olemas facebook ja orkut, kust abi saab :)
Väike kokkuvõte siis oktoobri kuust :)


Edasi järgnes töine oktoober ja seejärel väike Uus-Meremaa. Uus-Meremaa pilte saab näha siit: http://picasaweb.google.com/haaletaja/UusMeremaa#
Ja seejärel veetsin ma tervelt 1,5 päeva Eestis. et suunduda paljundajate koolitusele Šveitsi... ärge praegu mu käest küsige, mis või kes paljundaja on :P Põhimõtteliselt on see asi, millega tegelen igapäevatöös :)
Ning peale seda veetsin taaskord tervelt kaheksa tundi Eestis, et seejärel suunduda Moldovasse ja Transnistriasse väikesele õppevisiidile. Õppevisiit oli viljakas... äkki üks väike jäätis CCCR? Või kopikate eest veini? Ja muidugi elagu Lenin :P