Kosed & matkamine :)

Eilset hommikut alustasin üllatavalt varakult eesmärgiga külastada Juan Curi koskesid. Tegu on minu teada piirkonna kõrgeima kosega - 180 m. Sinna saab kohalikust bussijaamast Carrera 11 ja Calle 15 nurgal, pilet maksab 3500 kohalikku. Alguses kartsin, et ma ei saa õiges kohas maha ning hakkasin juba mingi hetk kõrval istuva vanamehe käest küsima, kuid järgmine hetk nägin koski bussi aknast (paremal pool).

Tegu on tõsiselt võimsa kosega, mis langeb mitmes osas alla ning paistab juba kaugelt silma. Samas saab ka kohe kose alla matkata - sinna viib kohaliku hacienda hoovist korralik (natukene mudane) matkarada. Matkarada asub eramaal, seega tuleb tasuda 5000 raha. Jalutamine võtab umbes 20 minutit, kuid on väga ilus, kenad vaated ja saab üle väikeste ojade ronida. Kose alla jõudes saab natukene köie abil ronimist harrastada, et jõuda päris üles (libe ronimine). Soovijad saavad kosest ka köiega alla lasta (rapelling). Mina jätsin seekord vahele, sest tahtsin jõuda ka Barichara koloniaalkülla.

Tagasi minekuks viipasin teeäärest bussi tagasi linna ja hüppasin kohe järgmise peale Barichalasse. Barichala osutus väikeseks linnaks, mis on natukene sarnane Villa De Leyvaga, kuid lisaks rohelisele on kasutatud ka näiteks sinist värvi. Linna keskel on väike kena park ja ilus kirik (tasub sisse vaadata), muidu mulle Villa De Leyva meeldis isegi natukene rohkem.

Linna kõrgemas otsas on Santa Barbara kabel, mille kõrval asub väike park, kust avanevad imeilusad vaated ümbruskonnale (Barichala on muide mäe otsas). Sealt tagasi alla jalutades leiabki Camino Real matkaraja alguse, mis viib Guame linna (9 km, 2 tundi). Vaated on tõesti ilusad, seega kui plaanis pilte ka teha, siis kulub raja läbimiseks rohkem kui 2 tundi. Vahepeal võib tunduda, et maapind liigub jalge ees - need on tegelikult punased sipelgad, kes veavad lehti - ilmselt on parem mitte nende rajale astuda. Korra oli rada ka natukene metsa kasvanud (kohe peale esimest korda autotee ületamist), kuid taastus paarisaja meetri pärast ilusaks laiaks ja avaraks. Rada on 90 % allamäge, seega on õige just selles suunas matkata, nagu mina seda tegin.

Guame on väga väike linn, või õigemini küla. See on selline koht, kus kõigile öeldakse tere ja iga turisti vaadatakse suurima huviga. Samuti teavad kõik, et buss Barichalasse läheb alles kell kuus õhtul. Seega ei jäänud mul muud üle kui tuli hakata mööda autoteed tagasi jalutama. Liiklust ei olnud üldse esimesed 2,5 km, kuid peale seda tuli üks perekond, kes mu peale võttis ja viis otse San Gil'i.

San Gil'i keskväljak

Käisime koos Briti tüdrukutega õhtust söömas La Mana restoranis, kus 9500 kohaliku raha eest (4,5 eurot) sai mitmekäigulise söögi, supi, prae ja magustoidu, joogid lisaks. Tegu oli äärmiselt hea köögiga, millist ma Kolumbias veel näinud ei ole (minu valik oli sealiha veinikastmes :)).

Õhtuseks plaaniks oli Tejo mäng. Praktiliselt terve hosteli rahvas võttis asjast osa ning suundusimegi Kolumbia traditsioonilist mängu mängima. Mängitakse suures hallis, kus igaüks saab oma kivi (sellise parajalt raske), ning seda tuleb visata savihunnikusse, mille keskel on lõhkeained. Kui saad otse pihta, siis lõhkeaine plahvatab, kui keegi pihta ei saa, siis saab punkti see, kes kõige lähemale saab. Mängitakse tiimides ja juuakse ohtralt õlut. Ühesõnaga on tegu millegi petangi ja bowlingu vahepealsega, ainult lõhkeained muudavad asja huvitavamaks :)

Täna suundun Chicamocha rahvusparki, kus on suur kanjon ja saab sõita köisraudteega üle kanjoni :) Sealt edasi juba Cartagena suunas ööbussiga.

San Gil, ekstreemspordikeskus :)

Eile käsin matkamas Villa De Leyvas. Hosteli juurest läks mäkke üles tee, mis lõpuks viis välja korraliku mägihotellini. Selle juurest avanesid suurepärased vaated linnale ning kaks rada viisid alla erinevatesse kanjonitesse koskedega. Rada oli küllaltki karm, olles alles ööst niiske ja märgade ja torkivate põõsastega. Õnneks olid mul jalas pikad püksid, mis enamuse koormast enda peale võtsid.

Esimene kosk oli lihtsamini ligipääsetav, kuid teine oli see-eest lahedam. Sinna viis mudane savitee, mida tõkestasid ämblikuvõrgud, lisaks tuli kose nägemiseks teha natukene ronimist kividel. Aga mõlemad kosed olid kenad.

Tagasi jõudes hakkas juba sadama, seega pakkisin oma koti ning asusime koos ameeriklase ja austraallasega teele San Gili suunas. Takso kesklinna (5000) ja sealt edasi buss Tunja nimelisse linna (6000). Sealt saime praktiliselt kohe edasi San Gili bussile (25 000 = 11 eurot), mis pidi meid kohale viima nelja tunniga. Selle asemel jõudsime kohale umbes 6,5 tunniga hoolimata sellest, et bussijuht kihutas nagu segane. Aga teel oli metsikult rekkasid, teetöid ja vihma kallas :)

Seega jõudsime kohale täielikus pimeduses. Võtsime takso esimesse ettejuhtuvasse hostelisse ning asusime otsima söögikohta. Muide teepeal pakuti bussis grill-lihavardaid kartuliga, mis olid päris head.

Söögikohtadega ei tundunud San Gilis väga hea lood olevat, enamik kohti pakkus lihtsalt grillkana. Kuuldavasti on siin tegelikult ka paremaid kohti.

Täna hommikul ärkasin jällegi liiga vara ning asusin uurima oma võimalusi. Valisin hommikupoolseks tegevuseks raftimise (30 000) ja pärastlõunaks paraglaidingu (60 000). Raftimise seltskonda ühinesid veel kaks prantslast ja kohalik kolumbialane + muidugi giid. Ettevalmistus oli korralik ning seletati täpselt kuidas käituda, kui satud parve alla :)

Tegelikult kõige hullem oligi esimene kärestik, kus jäime kivi peale keset kärestikku kinni. Veel ühes kohas oleks võinud potenstisaalselt ümber minna, aga me ei läinud. Vahepeal sai lihtsalt vees ujuda parve kõrval (vahelduseks). Lahe tundus olevat hydrospeed, mis põhimõtteliselt tähendab vahtplastil lamamist ja mööda kärestikke alla hulpimist :)

Raftimine võttis aega umbes 1,5 tundi, siis tuli tormata tagasi hostelisse, vahetada märjad riided kuivade vastu ja juba oligi ees buss, mis viis uue seltskonna mäe otsa. Teekond võttis aega umbes 30 minutit, kuid kohapeal tuli oodata tuult veel umbes 1,5 tundi. Mina olin esimene, kes paraglaidima sai, väidetavalt ma olevat kõige pisem :) Vaated olid metsikult ilusad ning trikid, mida sai langevarjuga teha, olid väga väga lahedad. Soovitaks kindlalt kõigile.

Peale lendu sai iga soovija võtta kioskist külma õlle, mida kõik ka tegid. Tagasi linna jõudsime alles päikeseloojangu ajaks.

Sigaritubakas kuivamas

Villa De Leyva

Kahest päevast Bogotas oli küll ja veel, eriti arvestades, et tegu on ikkagi küllaltki jaheda kohaga. See ei tähenda, et järgmine koht oleks väga soojem olnud. Selleks oli Villa De Leyva, üks maalilisemaid mägilinnakesi Kolumbias. Tegu on sellise laheda kohaga, mis on säilinud koloniaalstiilis, asutatud hispaanlaste poolt 1572. aastal. Linnas elab umbes sama palju inimesi kui Elvas ja kõik majad on säilinud või vastavalt stiilile renoveeritud - valged majad ja rohelised aknad ja uksed. Väga armas.

Villa De Leyvasse jõudmine võtab aega umbes 5 tundi, kui arvestada ka Bogotast välja saamine. Mina kasutasin kõige lihtsamat moodust: võtsin Transmillienumi bussi Carrera 15 (?) -lt numbriga B14 ja sõitsin lõpp-peatusesse Porta De Norte-sse. Sealt saab aga kohe võtta otsebussi Villa De Leyvasse, busse väljub pidevalt ja koguaeg (mitte nagu bussijaamast, kust kuuldavasti läheb ainult kaks bussi). Transmillenium on selline transpordivõrgustik, kus bussid on numbritega, käivad täpselt ning bussis on tablood, kus saab peatusi vaadata. Väga modernne.

Vaade bussiaknast teel Villa De Leyvasse

Pilet Villa De Leyvasse maksis 20 000 ehk umbes 9 eurot. Selle nelja tunni kohta päris ok hind, kuigi kilomeetreid on ainult 207. Vahepeal sadas hullu padukat, tekkis kahtlus, et kas igal pool sajab. Kohapeal igal juhul ei sadanud, vaid oli tõsiselt palav - kampsun kadus kus see ja teine ja koti tirimine tõi higipisara silma.

Bussijaama lähistel

Bussijaam oli kolme bloki kaugusel kesklinnast, 2 minutit jalutada. Tegu oli tõeliselt idüllise vaatepildiga. Muide linn on kuulus selle poolest, et seal filmiti Zorro seebikas, mida näidati ka Eestis. Kahjuks hetkel Zorrot kodus ei olnud, seega asusin endale majutuskohta otsima. Valikuks osutus Renacar, seljakotimatkajate sihtkoht number üks.

Kuuldavasti vabu kohti ei pidanud olema, aga näe, minu jaoks oli. Dorm koht maksis 15000 kohalikku, ehk umbes 6-7 eurot.

Grill-tšill ala hosteli juures

Otsustasin esimese plaaniga minna matkama, sest külalistemaja tagant läks mäkke üles umbes 2 tunnine matkarada, kus pidid ilusad vaated olema. Nii kui ma majast välja sain, tuli mul plaane muuta. Mägede kohalt lähenes kuri must äikesepilv ja teatavasti vihmaga mägedes ei ole lahe.

Kuri äike

Seega läksin alla linna (külalistemaja on umbes 15 minuti kaugsel keskväljakust). Esimese hooga asusin otsima rahavahetuskohta, mida ma kuidagi leida ei suutnud. Selgus, et seda enam ei ole :) Pangaautomaatist ei õnnestunud ka välja võtta, küsis mingeid imelikke kaheksa kohalisi koode. Seejärel asusin otsima mitteametlikku kohta, mille leidsin kahtlasest nukatagusest just hetkel, kui hakkas paduvihma sadama. Jooksin tagasi keskväljakule, lõin varba veriseks ja hüppasin suvalisse restorani, et süüa lõunat.

Lasanje oli suhteliselt kohutav, eriti arvestades soolast hinda (20 000). Õnneks kohtasin peale sööki tuttavaid rändureid majutuskohast ning võtsime kohalikus pood-pubis paar õlut. Tagasi mäkke minnes hakkas uuesti sadama ning kiirustasime ruttu üles.

Õhtuseks plaaniks oli õlu, grill ja niisama tšillimine. Tegelikult sellest grillist suuremat asja ei saanud, sest liha oli imelik ja lõke väike, aga minu jaoks polnud väga viga, sest olin juba söönud.

Hiljem läksime linna, jõime rummi ja külastasime väikseid baare keskväljakul.

Suutsin veenda üht ameeriklast, kes oli ka nõus tulema ratsamatkale (mitmele on hind odavam kui ühele) järgmisel päeval.

Järgmisel hommikul viis takso meid alla linna, rantšosse ning kohe hüppasimegi hobuste selga. Minu oma oli natukene tõrges, aga muidu tore sell. Kaasa tuli giid ning ratsutasime ringi ümbruskonna mägedes. Vaated olid ilusad ning vahepeal sai lausa galoppida. Retk kestis kolm ja pool tundi koos väikese pausiga (hinnaks 46 000 kohalikke ehk 20 eurot). Soovitan kõigile :)

Tagasi kesklinna jõudes sai lõpuks raha vahetatud mobiiliäris bussijaama lähedal :) Vastu võeti ainult dollareid, sest dollarid on päris raha (euro ei ole).

Laupäeviti on linna taga turg, sealt ostsin arbuusi ja hiinalaterna vilju. Puuvili on Kolumbias kohalik, värske ja maitsev.

See on kohalik limonaad :)

Pärastlõunal hakkasid jälle äikesepilved kogunema, seega tuli kähku ära osta vajalik, süüa ära üks tilkuv jäätis ja rutata tagasi mäkke.

Õhtul on linnas kontsert, homme lähen mäkke matkama ja siis edasi San Gili :)