Majanduse ja majandusreformi ja demokraatia omavahelised seosed

(Selleks, et oma lugejaid harida... postitame veel akadeemilist materjali...)

Kirjandusanalüüs

Majanduse ja majandusreformi ja demokraatia omavahelised seosed

Oma kirjandusanalüüsis analüüsin John Marangose „Was Shock Therapy Consistent with Democracy?” ja V. Bunce „Democratization and Economic Reform” põhjal majandusreformi ja demokraatia seoseid ning vaatlen, millised on erinevate autorite arvates postsotsialistlike majandusreformide tagajärjed ja kas need on positiivses või negatiivses seoses demokratiseerumise protsessiga.

Selleks, et defineerida demokraatiat toob Brunce (2001) välja järgnevad demokraatiale omased omadused:

1. Riigis peab olema tagatud vabadused ja õigused inimestele olenemata soost, rahvusest, sotsiaalsest staatusest jne
2. Poliitikas peab esinema võistluslikkus; võistluslikkus on institutsionaliseeritud pakkudes ideoloogilisi valikuid, et ühendada valijaid ja valitavaid; valimisi peetakse regulaarselt ja need on vabad ja õiglased; ning valitsused on ajutised (st. poliitilise võistluslikkuse käigus muutuvad võimul olijad)
3. Eksisteerib seaduste ülimlikkus (Rule of Law); bürokraatia võim valitsejate üle ja legaalne ja administratiivne kord

(Brunce 2001, lk. 45-46)

Brunce (2001) toob ka välja, et turumajandust seostab demokraatiaga kolm omadust:

1. Võistluslikkus
2. Vabadus, tulemuste mitte teadmine, aga samas kindlad protseduurireeglid
3. Uute demokraatiate probleemid: halvasti institutsionaliseeritud parteisüsteemid, mitte vastutavad poliitilised juhid, ja läbikukkunud legaalsed süsteemid

Nende põhjuste pärast on demokraatia õrn ja õhuke (Brunce 2001, lk. 46).

Samas toob Brunce (2001) välja ka põhjused, miks mida rohkem on majandus liberaliseeritud, seda tõenäolisem on demokraatlik valitsus ja seda suurem on poliitiline surve võistluslikkuse ja kodanikuõiguste nimel. Ta toob välja neli peamist tegurit:

1. Kapitalism hajutab ressursid, mille abil autoritaarne valitsus võimul püsib
2. Kapitalism loob võistluslikkuse taanduvate ja esilekerkivate poliitiliste gruppide vahel, mille käigus võidakse purustada autoritaarset režiimi toetav koalitsioon
3. Sotsialistlikes süsteemides tehti majandusreforme, sest majanduslik olukord oli halvenemas, ideoloogilised erimeelsused eliidi seas kasvasid ja toimusid avalikud protestid. Kuna süsteemid olid ühtsed ja keskselt juhitud poliitilised majandussüsteemid, siis omas ülevalt poolt tuleneva kontrolli nõrgenemine olulisi mõjusid partei-riigi ja partei-riigi ja ühiskonna vahelistele suhetele. Majandusreformid nii peegeldasid kui panustasid demokratiseerumise protsessi.
4. Oluline on kas tulemused on kindlad (monopol) või ebakindlad (konkurents) ja kas protseduurid on kindlad (seaduste ülemlikkus) või ebakindlad (indiviidide impulsiivne valitsemine). Turumajanduse puhul on olemas kindlad omandiõigused ja kindlaks määratud, püsivad ja läbipaistvad majandusreeglid. Demokraatia puhul on sama – peab olema vabad, õiglased ja pidevalt toimivad valimised ja kindlaks määratud, püsivad ja läbipaistvad poliitilise mängu reeglid.

(Brunce 2001, lk. 51-52)

Samas Marangos (2004) ei näe demokratiseerumise ja majanduse liberaliseerimise vahel nii positiivset korrelatsiooni. Ta toob välja, et postsotsialistlikes riikides oli vaja šokiteraapiat üleminekuks keskplaneerimiselt turumajandusele. Olles situatsioonis, kus oli hüperinflatsioon ja puudujääk, oli vaja jõuda nõudluse ja pakkumise tasakaaluni. Oli vaja eemaldada kõik tõkked, et palgad ja hinnad saaksid minna tasakaalu. Selleks, et elimineerida hüperinflatsiooni oli vaja vähendada eelarve defitsiiti kaotades abirahad ja tõstes makse. Oli vaja luua vabakaubandus, et luua võistluslikkus kõrgelt monopoliseeritud kodumaise tööstusega. Tegu oli makromajandusliku stabilisatsiooniprogrammiga, mis rõhutas hinna liberaliseerimist ja ranget eelarvepoliitikat (Marangos 2004, lk. 221-222). Samad põhjuseid majandusreformiks näeb ka sisuliselt Brunce (2001), kategoriseerides need kolme gruppi:

1. Riik peab tagama makromajanduslikku stabilisatsiooni – tegeleda inflatsiooni ja eelarve tasakaalustamisega
2. Süsteem vajab mikromajanduslikku liberaliseerimist – erafirmade kaasamist, hinnakontrolli kaotamist, toetuste kaotamist, väliskaubanduse suurendamist ja muutusi valuuta konventeerimisel
3. Tuleb läbi viia institutsioonilised reformid – riigiettevõtete erastamine ja muutused maksu-, pangandus- ja rahaturgude süsteemides ja nende legaalsetes alustes

(Brunce 2001, lk. 46-47).

Marangos (2004) on ka väga skeptiline postkommunistlikes riikides läbi reformide edukuse üle, kuigi paljud väitsid, et šokiteraapia oli edukas. Näiteks Poolas kaotati hüperinflatsioon ja järjekorrad ning puudujäägid. Loodi raha kui vahetusvahend, arendati erasektorit, struktureeriti ümber riigiettevõtted, väljundid peegeldasid tarbija sõltumatust, aset leidis kiire tehnoloogia uuendamine, rahvusvaheline kaubandus peegeldas turu signaale ja keskkonnasaastamine vähenes. Väideti, et riikides, kus viidi läbi radikaalsed reformid, ei tõusnud tööpuudus, erasektori areng ei seiskunud ja ei pidurdunud institutsiooniliste struktuuride evolutsioon. Samuti väideti, et kuigi riigid kannatasid toodangu arvu järsus vähenemises siirde alguses, siis hiljem nad siiski toimisid paremini. Marangos (2004) ei nõustu antud väitega ning väidab, et siirdeprotsessis olevad riigid lootsid saavutada samad elamisstandardid kui nende naaberriikidel, kellel oli toimiv turumajandus, selleks võeti vastu domineeriv vabaturumajanduse idee. Võeti vastu šokiteraapia ideed ekstreemvormis, jättes kõrvale normaalse arengu ning lootes saavutada naaberriikide heaoluühiskonna tulemusi kiiresti. Viidi läbi ekstreemsemaid reforme, kui seda olid teinud praegu arenenud turumajandusega riigid faasis, kui nemad siirdusid üle antud majanduskorrale. Üks variant on, et riigid võtsid selle vastu iseseisvalt lootes kiirele elujärje paranemisele, teine, et see oli väliste mõjude tagajärg: selleks, et saada rahastust Rahvusvahelisest Valuutafondist (IMF), ja Maailmapangast (WB) ja toimivatest turumajandustest (Marangos 2004, lk. 222 – 225).

Ka Brunce (2001) toob välja mõned ebakõlad demokratiseerumise ja majandusreformide vahel: eksisteerib konflikt turgude vahel – majanduslik reform toob kaasa sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust, samas demokraatia põhineb poliitilisel võrdsusel. Näiteks võivad demokraatia käigus võimule saada sotsiaalseid vahendeid jagavad valitsused, mis pärisivad kokkuvõtted majanduslikku reformi. Tekib erinevus poliitikate vahel, mis on „vastust andavad valijatele – st. vajalikud valijate häälte võitmiseks ja poliitikute oma huvide kaitseks“ ja „soodsad majandusliku reformi jaoks“. Enamik majanduslikke reforme on rasked ning põhjustavad esijalgu majanduse allakäiku, enne kui see hakkab ülesmäge minema. Kuigi pikemas perspektiivis tähendavad majandusreformid edu, peavad poliitikud arvestama ka lühiajaliste reformide mõjuga, mis võivad põhjustada konflikti ning võimu kaotamist (lühiajaliselt muudavad majandusreformid riigi olukorda majanduslikult halvemaks). Avalikkus võib võidelda reformide vastu tulenevalt majandusstressist, see võib eliidid kõrvale juhtida demokraatlikust valitsemisest või sundida tegema kompromisse, mis on kokkuvõttes majandusele veel halvemad ja põhjustavad veel suuremat rahulolematust. Samuti võivad majandusreformid põhjustada korruptsiooni ja seaduste ülemuslikkuse õõnestamist. See omakorda muudab äri tegemise kallimaks, peletab eemale välisinvestoreid ja mõjutab negatiivselt nii majandusliku reformi efektiivsust kui demokraatia kvaliteeti. Suureneb lõhe eliidi ja avalikkuse vahel, mis suurendab veelgi demokratiseerumise ja majandusliku reformi ebaõnnestumise tõenäosust. Eriti suur probleem on uutes demokraatiates: demokraatia on õrn ja majandusreformid kallid. Nii avalikkus kui poliitilised parteid on muutliku meelega ning samuti on institutsiooniline areng nõrk. Valijad teevad oma otsuseid olenevalt majanduslikust heaolust ning ei ole välja kujunenud kindlaid (ideoloogiliste) parteide toetajaid, uutel mängijatel on kerge siseneda poliitilisele areenile (kaasa arvatud endistel sotsialistlikel liikumistel). Majandusreformi edukust ähvardavad eelkõige selle reformi läbikukkumine või ebastabiilne poliitiline keskkond. Lisaks ähvardab seda autoritaarse valitsemise pärand (traditsioon) ja demokraatlike institutsioonide nõrkus (Brunce 2001, lk. 49-51).

Marangos näeb siin suurt rolli puudu jäänud välisabil, sest šokiteraapia vajab suure puudujäägi likvideerimiseks suurt finantsnõutamist suurte toetuste ja pikaajaliste laenude näol. Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond on suuresti osutunud ebaefektiivseks majandusliku siirdeprotsessi toetamisel (Sachs 1995), finantsnõu on olnud väga väike ja finantsabi ebapiisav. Finantsabi oleks pidanud olema toetustena, mitte laenudena. Abi eesmärk on tihti „lasta headel valitsustel vastu pidada kuni nad suudavad ise lahendada oma probleemid” (Sachs 1994). Šokiteraapia programmil ei ole võimalik ellu jääda demokraatliku otsuste tegemise protsessi käigus. Seega vahetusid järgmiste valimiste käigus välja enamik šokiteraapia meetodeid kasutanud valitsused ning asendusid nendega, kes pooldasid järk-järgulist arengut. Enamik reformiprotsessiga seotud probleeme olid poliitilised, mitte majanduslikud - majanduslik abi oli tegelikult poliitiline abi toetamaks hapraid valitsusi, mis viisid läbi šokiteraapiat demokraatlikus keskkonnas. Taheti toetada indiviide, kes toetasid šokiteraapiat ja samal ajal hoida valitsust võimul. Algne toetus šokiteraapiale oli kõrge, kuid hakkas vähenema, kui reformide sotsiaalne hind ilmsiks tuli. Tulid võimule uued valitsused, mis olid üldiselt endised kommunistid ning reformid pidurdusid. Üheks põhjuseks oli reformistide saamatus toime tulla vaesuse ja ohutusega seotud küsimustes (näiteks tööpuuduse kasv). Autor (Marangos 2004) toob näidetena välja mitmeid riike Ida-Euroopas, kus on võimul olnud reforme šokiteraapia käigus läbiviiv valitsus – nende seas on nii Eesti, Venemaa, Albaania kui Bulgaaria. Erilise näitena toob autor välja Läti, kes sai näiteks Eestiga võrreldes 2 korda rohkem välist abiraha ning autor leiab, et tänu sellele kestis Lätis šokiteraapia kaks aastat kauem ning võimul olnud valitsus sai uuesti tagasi võimule. Šokiteraapia reformid demokraatlikus keskkonnas ilma finantstoeta ei ole edukad. Šokiteraapia toetajad väidavad, et reformide läbiviijad ei kaotanud valimisi rahva meelepaha pärast, vaid see oli selle pärast, et kommunistid olid paremini organiseeritud või et on üldine trend, et võimuolev valitsus muutub ebapopulaarseks majanduse (mitte)heaolust olenemata. Marangos (2004) lükkab selle väite ümber tuues välja, et järkjärguliste reformide toetajad on asendanud šokiterapeute, aga vastupidist pole kunagi toimunud. Samuti ei leia Marangos (2004), et „nostalgial” oleks mingit soest ekskommunistide võimule tagasi tulekuga (Marangos 2004, lk. 227-238).

Brunce (2001), kes näeb reforme postsotsialistlikes riikides positiivsema külje pealt, pakub välja kolm alternatiivset varianti: (a) demokratiseerumist ja majanduslikku reformi ei saa omavahel siduda, (b) selleks, et majandusreform oleks edukas on vaja otsusetegijad isoleerida välistest mõjudest (c) edukas reform vajab protsesside järjestamist: kõigepealt luua demokraatlik valitsemine ja siis rakendada majanduslikud reformid st. need ei tohiks olla samaaegsed (Brunce 2001, lk. 50-51).

Marangose (2004) teooria kohaselt võiks siinkohal nõustuda teise punktiga, kuid mitte kolmandaga. Marangos (2004) leiab, demokratiseerumine ja šokiteraapial põhinev majandusliku siirde protsess ei sobi kokku. Demokraatia vajab pidevat valitsuse vastutust ühiskonnaliikmete eelistuste ees. Šokiteraapia pooldajad soovisid teha kiireid ja laiaulatuslikke reforme, mis oleksid sõltumatud poliitilistest protsessidest, programmi tuli läbi viia vaatamata kriitikale ja eelistamata kedagi – kõik pidid jälgima põhireegleid. Selleks kirjutati see reegel sisse põhiseadusesse, et muuta see n-ö sõltumatuks valitsusest. Seega väidab autor, et šokiteraapia on väga antidemokraatlik. Marangose (2004) arvates peavad olema poliitiline ja majanduslik struktuur omavahel seotud. Poliitilised tavad nõuavad, et enne loodaks poliitiline struktuur, mis sunnib poliitilise võimu kaasamist turgu olenemata sellest, kes poliitilist võimu esindab. Kõik indiviidid peavad olema huvitatud põhiseaduse loomisest toetudes isiklikele huvidele ja konstitutsioon mõjutab kõiki indiviide nii, et neil on kasulik osaleda arengu protsessis. Samal ajal on valitsuse huvides julgustada sellist osalust läbi pluralistliku protsessi, sest ainult indiviidide tahe olla nõus majanduslike ja poliitiliste piirangutega loob võimaluse elimineerida alternatiivne võim. Seega pole põhiseaduse arenguks vaja demokraatiat, vaid pluralismi (Marangos 2004, lk. 226-227).

Brunce (2001) jagab postsotsialistlikud riigid ja nende majanduslikud reformid ja demokratiseerumise seose kolme gruppi:

1. Suur opositsiooni võit ja tugev demokratiseerumise ja majandusreformi toetamine (näiteks Balti riigid) – majandusreform ja demokratiseerumine toetavad teineteist
2. Suur mandaat kommunistidele – kindel demokratiseerumise ja majandusreformide mittetoetamine (näiteks Valgevene) – mõlemad (demokratiseerumine ja majandusreform) lükatakse tagasi
3. Limiteeritud mandaadid, kommunistid võidavad või omavad osa koalitsioonis, lõhestatud valitsus, toetatakse osaliselt demokratiseerumist ja majandusreforme (näiteks: Venemaa) – nii demokratiseerumise kui majandusreformide puhul tehakse kompromisse

(Brunce 2001, lk. 54-55)

Lisaks sellele toob Brunce (2001) välja, et aastaks 1989 oli demokratiseerumine globaalne protsess. Postsotsialistlikes riikides oli demokraatia positiivse varjundiga, sest see oli autoritaarse režiimi vastand. Postsotsialistlikes riikides oli olemas liberalismi ja natsionalismi kooslus – oponeeriti kommunismile, arenesid rahvuslikud identiteedid ja liberaalsed poliitilised ideoloogiad. Lisaks sellele olid olemas rahvusvahelise organisatsioonid, mis toetasid inimõiguseid, demokratiseerimist ja majanduslikku reformi. Postsotsialistlikes riikides oli edukam mitte sillaloomine kahe režiimi vahel, vaid eelmise režiimi murdumine, millele viitab otseselt demokraatia ellujäämisvõime ja kestvus ja pühendumine jätkusuutlikesse majandusreformidesse. Edu saavutati õige ajastusega ja siirde sisukusega – rohkem kindlust, arvestatav eliidi ja avalikkuse toetus, vähem autoritaarset vägisi otsuste tegemist ning selle tulemusena saavutati suur mandaat liberaalsete erakondade poolt. Postsotsialistlikes riikides oli reforme toetav opositsioon väga ühtne. Sotsialism oli enne tekitanud majandusliku ja poliitilise monopoli, mis tuli nüüd murda – eraldi lähenedes ei oleks suudetud kumbagi muutust läbi viia. Natsionalism on vajalik mitte ainult majanduslike reformide läbiviimiseks, vaid ka eelneva autoritaarse režiimi lõpetamiseks (Brunce 2001, lk. 56-58).

Seega kui Brunce (2001) näeb majandusreforme eelkõige positiivses korrelatsioonis demokratiseerumise protsessiga ning šokiteraapias edukust, siis Marangos (2004) toob välja, et majandusreformid teevad majanduse olukorra halvemaks, enne kui see läheb paremaks, eriti šokiteraapia korral, sest tuleb kiiresti rakendada majanduspoliitikaid ja panna rasked piirangud peale eelarvele. Sellest tulenevalt ei jõua parem olukord kätte enne valimisi, kus reformistid kaotavad võimu. Selle põhjuseks on valijate lühinägelikkus ning suutmas näha pikaajalisi kasumeid. Siirdeprotsessi alguses olid inimesed pigem kaugematele kasumitele orienteeritud (eriti seoses stalinismi kokkuvarisemisega) ning valmis taluma lühiajalisi tagasilööke, kuid kui need tagasilöögid kätte jõudsid, muutus ka inimeste suhtumine. Seega autor leiab, et šokiteraapia rakendamiseks on vaja kas tugevat välisabi või väga autonoomset valitsust. Demokraatia lõi aluse järgjärguliste muutuste pooldajate võimule saamiseks. Demokraatia käis Ida-Euroopas käsikäes majanduslike reformidega, see tähendas, et hääleõiguse said ka need, keda majanduslikud reformid eelkõige negatiivselt mõjutasid, mis viis suures osas majandusreformide läbikukkumiseni ja kommunistide tagasipöördumiseni võimule (Marangos 2004, lk. 238-240).

Kokkuvõtteks võib öelda, et ühelt poolt loob demokraatia oma võistluslikkuse ja vabadusega aluse majanduslikeks reformideks omades nii mitmeidki samasid põhimõtteid, kuid esimene osa, mis kaasneb kiirete reformidega jätkuva arengu jaoks on väga raske ning ilma tugeva välistoetuseta võib majandus sattuda kriisi, kus demokraatia hakkab majanduslikele reformidele vastu töötama. Sellest tulenevalt võib riik sattuda veel raskemasse olukorda kui ta oli enne reforme ning demokratiseerumise protsess võib jääda seisma või isegi liikuda tagasi. Postsotsialistlikest riikidest on nii positiivseid näiteid, kus on kiired majanduslikud reformid suurt kasu toonud ning tagasilöök on olnud küllaltki väike, kui ka näited, kus majanduslikud reformid on riigi viinud demokraatia kriisini.

Kasutatud kirjandus:

1) Brunce, V., 2001, „Democratization and Economic Reform”, Annual Reviews, lk.43-65

2) Marangos, John, 2004, „Was Shock Therapy Consistent With Democracy?”, Review of Social Economy, vol. LXII, nr. 2, lk 222-243