Los Nevados & Kolumbia teed

Esmaspäeva hommikut alustasin Tartu ülikooli tudengile kohaselt - lugedes essee jaoks materjale. Reedel on siiski jälle üks tähtaeg :) Suur hoiatus kõigile: ärge sööge pesemata puuvilju, isegi kui need kujutavad endast peotäit väikseid hiinalaterna vilju. Ütleme nii, et ei ole tervisele hea :P

Kella 12ks pakkisin oma asjad kokku ja suundusin bussijaama - seda korda lõunaterminali. Nimelt siin Kolumbias on asjad tavaliselt loogilised, kui terminali nimi on lõunaterminal, saab sõita lõunasse suuduvatel marsruutidel jne, teine kord on lausa iga suuna jaoks oma terminal olemas. Negatiivne on selle juures see, et kahjuks ei sõida sinna terminali metroo, seega tuleb võtta takso (5000). 

Minu suureks pettumuseks läks esimene buss Manizalesisse alles kell 13.30 (1,5 tundi ootamist), seega võtsin kõige lähema variandi, marsruut-takso (kell 13.00). Hinnaks oli 35 000, mille kauplesin 32 000 peale. Kuuldavasti on igati loogiline, et kõik hinnad on läbi räägitavad. Sõit oli kiire, väike tüütu peatus vahepeal ning kohale jõudsime 5 tunniga (ilusad vaated on paremat kätt). Siiski liiga hilja, et jõuda kohale valges. Pimeduse tõttu võtsin jälle takso ning suundusin majutuskohta Mountain House, mis pidi kuuldavasti kena koht olema. Väga kena ei olnud - keegi inglise keelt ei rääkinud, mind peeti äärmiselt tüütuks ning voodi ragises (kui ülemisse narisse ronida) ja lisaks oli mu voodis kergelt liivane.

Hakkasin uurima Los Nevadose külastamise võimaluste kohta. Suure selgituse peale tegin kindlaks, et tegelikult ei saa minna 5300 meetri peale vaid 5100 m-le, peale natukest aega selgus, et saab minna ainult 4800 m peale. Seejärel oli suur selgitustöö ilma osas - et mis ilm on ja kas halva ilmaga saab tuuri ära jätta. Ilm pidi olema "maybe". Kellaaegadest esinesid ajad kella 5-8ni hommikul ja tagasituleku ajaks oli orienteeruvalt kell 17-20.00. Kõik tundus väga kahtlane, kuid otsustasin siiski minna, sest üks kanadalane rääkis, kui superlahe kogemus tal oli olnud. Tuuri korraldajaks oli ecosistamas, mis peaks korralik tuntud firma olema ja hinnaks 125 000 kohalikku. Lõpuks jäi ärasõidu ajaks kell 07.00 hommikul. 

Õhtul tellisin pitsat, toimib päris hästi ja näljasena kõlbab süüa ka :)

Hommikul olin enne kuut üleval ja uurisin ilma. Sadas, kuid tundus, et see on selline sadu, mis võiks järele jääda kohe-kohe ning taevaski andis märki sellest, et läheb nagu heledamaks. Sama kinnitasid ilmaennustussaidid - päeval ei saja ning takka kiitis ka hotelliadministraator. Seega olin kell 07.00 valmis ja varsti vuraski kohale landcruiser, et mind viimase tiimi liikmena peale võtta. Minu kaaslasteks olid isa ja poeg Venetsueelast, Šveitsi- Kolumbia segapaarike ning kolumbialasest giid/autojuht. 

Keerasime maanteele linnast väljas, kuid tee oli autosid täis ja liiklus seisis, seega pöörasime tagasi ja võtsime ühe väikese karjamaa vahelise tee, mis oli mõnusalt mudane ja kitsas. Õnneks vihm jäi järgi ning vaated ümberringi olid ilusad. See oli ilmselt kogu tripi parim osa - päikegi tuli välja ja kihutasime läbi väikeste ojade. Ühe jutiga panime 4000 m kõrgusele, kus oli juba päris jahe. Sõime hommikust - muna, arepat ja praetud banaani ning jätkasime teed rahvuspargi poole. 

Rahvuspargis pidi ennast registreerima ning mingi tädi rääkis meile hispaania keelset juttu rahvuspargi kohta. Õnneks ütles üks teine tädi mulle ka natukene, nii viis lauset, inglise keeles. Seejärel anti meile kaasa teine tädi, kes jälle midagi peale hispaania keele ei hablanud (lubati inglise keelset giidi btw). Kogu ümbruskond oli mattunud selleks ajaks udusse ja sadas midagi vihma ja rahe vahepealset. Sõitsime džiibiga, vahepeal hüppasime välja, vaatasime sammalt ja hiljem lund. Kuulasime hispaania keelset juttu, kuuldavasti olevat tädi rääkinud, et ümberringi on väga palju ägedaid asju, aga neid ei näe. Õnneks ma ei uskunud seda infot, mis mulle algselt anti, et üleval on 15 kraadi sooja, miinimum 10. Tegelikkuses oli tegu nulli lähedase olukorraga, müts oli igati vajalik. 

Lõpuks jõudsime välja 4600 m peale, kust teatati, et edasi ei saa. Isegi autost kaugemale kui 150 meetrit ei lubatud jalutada - ikkagi ohtlik lumi ju. Matkamine olevat üldse ära keelatud, sest kuuldavasti on vulkaan aktiivsem kui eelnevatel aastatel. Venetsueelalased olid sillas - lumi! Tegid lumememme ja lasid perse peal mäest alla. Tegelikuses näha oligi ainult lund ja udu. 

Kusjuures mul ega kellelgi teisel peale külma küll midagi viga ei olnud - kõrgmäestikutõbe polnud nähagi. 

Samas pettumus oli küllaltki suur, suhteliselt mõttetu kogemus neile, kes varem lund ja külma näinud on. Ma isegi kahtlen, kui mõtekas see tuur ilusa ilmaga on - üle 4800 m nagunii ei lasta, matkata ei tohi ja vulkaani sisse ka ei saa (varem olevat saanud). Selles mõttes, et olles ise käinud vulkaanidel Sitsiilias, Hawail ja Rwandas, kahtlen, kas see kogemus oleks midagi erilist olnud ka ilma uduta. 

Edasi suudusime pargist välja ja sõime lõunat - see oli täitsa asjalik - tüüpiline paisade  (nii nimetatakse siin kohalikke) traditsiooniline roog: liha, riis, banaan ja läätsekaste. 

Edasi olime kõik juba ootusärevuses, et saaks ometi termaalvette sooja. Seda oli muidugi palju oodatud, sest järgmised viis tundi veetsime liiklusummikus - lakkamatu vihmasadu oli põhjustanud sadu maalihkeid ja mudavoogusid, osa teed oli kadunud ja teine osa muda täis. Meil oli vaja läbida ainult 18 km, kuid see võttis aega üle viie tunni ja tee oli päris kohutav. Esiteks oli täielikult suletud liiklus Manizalesest Bogota suunas (see oli põhimaantee antud hetkel, sest Armeenia - Bogota tee oli juba päevi kinni) - meie õnneks liikusime n-ö Bogota - Manizalese suunas. Tee oli tihedalt rekkaid täis ning vahepeal lükkas kopp muda eest ära ja siis pidi läbi kihutama, et mitte uue mudavoo alla jääda. Teinekord läks kogu mägedest allatulev vesi üle tee, seega tekkis tunne, et see võib kaasa kuristikku viia. Siis pidi jälle ootama kohas, kus veel ei olnud mudavooge, aga kes kurat teab, millal need oleks võinud tekkida (ja meie olime seal vahepeal eksole).

Kui me lõpuks Manizalesesse jõudsime lootsin siiski veel, et äkki saab termaalbasseinidesse - mis seal viga oleks olnud ka pimedas olla! Kuid autojuhil oli ilmselgelt kõrini ja ta viis mind lausa esimesena tagasi majutuskohta. Mul oli külm ja olin tige, seega asusin kohe protestima ja võtsin nõuks osa raha tagasi nõuda. Nad pakkusid mulle 10 000, nõudsin 25 000, mille ma ka sain. Igal juhul ei saa ma seda päevast trippi küll kuidagi soovitada. Oleksin võinud ikka sukelduma minna Tagangas, aga kes teadis ette. 

Avastasin õhtul kohaliku supermarketi, kus valik oli hullem kui Pangodi poes. Või noh, peaaegu. Nagu näha imporditakse makaronid Itaaliast ja kaste Prantsusmaalt. Ja süüa ei kõlba kumbki :)

Täna asusin varakult teele, et jõuda Salentosse. Mul on suured dilemmad olnud viimastel päevadel, et kuidas tagasi Bogotasse minna - tee Armenia - Bogota on suletud juba päevi. Nägin oma silmaga, et Manizales - Bogota pole ka palju parem. Hommikul kuulsin, et ka Medellin - Manizales tee on suletud (sild läinud mudavoogudega). Varsti olen päris lõksus siin. Ilmselt hakkan päeva planeeritust varem minema ning kui asjad väga hullud on, siis üritan lennata (kuigi lennud võidakse ka ära jätta). 

Igal juhul tee Manizalesest Pereirasse oli vist ainus suund, kus probleeme ei olnud. Jõudsime kohale 1,5 tunniga ning praktiliselt kohe saime ka Salento bussi peale (selles suunas on päevas 4 bussi, seega meil vedas).  Pereira on selline lahe linn, kus naised korraldasid oma gängsteritest meestele seksistreigi, nõudmiseks oli elukutse vahetamine :)

Salentos on majutuskohaks Plantation House, korralik koht, korraliku kohviga. Tundub, et kui omanikud kohal on, siis võib siit ka asjalikku informatsiooni transpordi osas saada. Head kohvi saab päev läbi, ainult joo. 

Kohale jõudes hakkas hullu padukat sadama ning äike oli päris äge, kasutasin aega jällegi Tartu ülikooli hüvanguks. Õhtu poole lõppes sadu ära ning mäed ümberringi tulid nähtavale ümbritsetuna udusallidega. Müstiliselt ilus. 

Linn on ka armas, kõik majad on erinevat kirevat tooni ning elu käib täie hooga. Keskväljakul müüakse maasikaid kreemiga ning söögikohti on oma tosin, millest ka pooled on lahti. Koha spetsialiteet tundub olevat jõeforell, värskelt püütud. 

Homseks leppisin kokku ratsutamise, peaks olema äge siin mägedes (kui ei saja).

Ära Kariibi rannikult ....

Viimastel päevadel ma ei viitsinud absoluutselt midagi teha, piisas Kariibi merest, päikest ja heast söögist. Käisin iga päev rannas, sõin mereande ja õhtul sai väljas ka käidud. 

Rannas käisin korra paadiga, aga üldiselt jala. Annab suurema vabaduse valida oma mineku ja tuleku aegu, ilma ootamata. Ainult korra tundus, et keegi nagu jälitaks mind, kuid siis ma ootasin natukene avalikus kohas ning läksin siis, kui teised inimesed ka tulid. 

Traditsiooniliseks hommikusöögiks sai smuuti, ja päeva põhiroaks midagi merest - ühest roast päevaks oli küll ja veel :)

Õhtuti tšillisime hostelirahvaga, teinekord juues üleval katusebaaris õlut või siis all rannikul daiquirisid ja pina coladasid. Reedel läksime suurema seltskonnaga välja ja uurisime teist klubi Tagangas (mitte Sensationit), mis asus natukene keskusest eemal. Muusika oli natukene parem kui Sensationis, kuid siiski natukene liiga üheülbaline. Imelikult kombel on kohalike üheks lemmikuks Redd's, mis minu teada on Poola õlu. Või vähemalt ainus koht, kus ma seda mujal müügil näinud olen. Ja baaris oli palju iirlasi. Nad ei jäta mind endiselt rahule jalgpalli osas.... :)

Tagasiteel tuli meiega kaasa kassipoeg. Lasime ta hostelisse sisse ja hommikul arvas perenaine, et see on tema kassi poeg. Ilmselt sellil vedas ja ta võibki sinna elama jääda :)

Samas, mis on Tagangas natukene õõnestav, et loomadest väga ei hoolita... näiteks nägin nii surnud kassi laipa kui surnud kutsikat vedelemas keset teed prügi vahel. Kedagi ei huvita. 

Eile kohtasin juhuslikult kolme eestlast söögikohas - ka neil oli plaan Medellini minna, seega leppisime kokku, et võtame koos takso Santa Martasse. Kotti kokku pakkida oli tüütu, Taganga oli juba nii omaks saanud. 

Takso suutis meid kuidagi kohale viia (vaatamata ragisevale käigukastile ja aknate avatusele)  ning peagi olimegi Santa Marta bussijaamas. Buss jäi alguses ainult 15 minutit hiljaks ning varsti olime teel Medellini. Bussis näidati juba kolmandat korda "Unstoppable" -t ning peagi oli ka päike loojas. Hommikul läks valgeks enne kuut ja vaated olid kenad, kokkuvõttes jäi buss ainult 2 tundi hiljaks (kokku 18 tundi sõitu), nii et hea diil 90 000 raha eest. 

Medellinis võtsime takso Musta Lamba hostelisse ja registreerisime ennast sisse. Mul on Medellini jaoks plaanis ainult 1 päev, seega asusin kohe linna uurima. Hostel asub küllaltki mugavas kohas, kust vaid viie minuti kaugusel asub metroopeatus. Esimeseks plaaniks võtsin külastada loodusparki, kuhu saab köisraudteega; alguses tuleb minna lühem ots Santo Domingosse (1500) ja sealt edasi võtta järgmine köisraudtee (3500). Alguses on lummavad vaated linnale ja aguleid näeb väga lähedalt. Seejärel jõuab köisraudtee mäe otsa ja sõidab edasi metsa sees (päris äge kogemus). Kohale jõudes sai minna bussiga edasi järgmisse kohta, kui soovi oli (üks koht maksis 6000 ja teine 25000), kus sai teha igasugu tegevusi, nagu näiteks canopy (rada puude tipus) ja ratsutamine. Mul ei olnud väga palju aega, seega valisin giidiga matka lähiümbruses (tasuta). Tore matkamine oli, aga töötu seltskond (aeglased kolumbialased) ja info oli ainult hispaania keelne. Piinasin ise ka natukene giidi ja sain lisainfot inglise keeles. Muidu maastik oli küllaltki Eesti sarnane, vähemalt meenutas seda, kuigi puud olid teised.

Tagasi alla jõudes sõitsin metrooga kesklinna ja vaatasin üle Botero skulptuurid kesklinnas, minu meelest on ta palju parem skulptor kui maalija :) Kesklinn tundus selline igav olevat, seega suundusin tagasi hosteli lähedusse. Külastasin esimest korda korralikku supermarketit - Exito - kus oli tõesti suur valik - nagu Hispaanis või Prantsusmaal. Panin asjad hostelisse ära ja suundusin uuele retkele - leida korralik pangaautomaat. Eesmärgi täitis taaskord suurepäraselt Citybank, ms tundub olevat üks nendest asjalikest pankadest, mis aktsepteerib ka SEB pangakaarti.

Täna ma ei ole viitsinud rohkem midagi teha, bussis loksumine annab ikka ennast tunda. Võtsin parem Uruguai veini (sest Tšiili ja Argentiina veinind on alates 20 eurot need, mis meil viiega saab) ja kohalikus Kolumbia veinis ujus igasugu staffi (ei tekitanud isu).

Praegu istun hostelis, ajan teiste matkalistega juttu. Üks tüdruk just kirjeldas, kuidas Bogotas kell 9 hommikul teda selja tagant rünnati, suu kinni suruti ja ta kukkus maha. Taheti ta kott ära rebida, aga ta ei andnud järele. Kott jäi alles. Samuti rööviti ühe teise matkalise sõber ära Cartagenas, kui ta võttis takso. Takso esimene iste oli alguses maas, kuid korraga hüppas sealt välja püssiga mees ja vaest turisti sõidutati ühe pangaautomaadi juurest teise juurde kuni raha kaardil otsa lõppes. Siis visati ta äärelinnas maha. Seega hirmulugusid ikka jätkub :) Parem jah, sõita ikka bussiga kui võtta takso... kuuldavasti kurikaelad röövivad tavaliselt takso (alati ametliku) ja siis tagastavad selle peale kuritegu.

Homme lähen Manizales'isse, sealt tahaks ülehomme teha Los Nevadose ühe päevase tuuri, mis sisaldab 5000 meetri kõrguse vulkaani otsa ronimist. 

Taganga & Tyrona rahvuspark

Vahepeal on kätte jõudnud rannapuhkuse aeg, seega täiesti loogiliselt ma ei ole viitsinud väga postitada. Cartagenast võtsin sellise bussi, mis viis mind minu majutuskohast Cartagenas planeeritud majutuskohta Tagangas, otse uksest ukseni. Väga mugav, olin ilusti 4 tunniga kohal (42 000 raha).

Taganga jättis alguses kahtlase mulje - tänavad on olematud ja vajaksid pikem maastikuautot või kuukulgurit, et edasi jõuda. Samas jala liikudes ei ole väga vahet. Hostel Tortuga asus mäe otsas, 5 minutit merepiirist eemal. Mere ääres on sadam paatidega ja tohutult rookatustega hütikesi, mis pakuvad süüa ja juua. Esimese hooga valisin suvalise koha, mis ei osutus mitte just parimaks valikuks, päevapakkumiseks oli kala kookuseriisiga ja kalasupp (12 000). Tegelikult kala oli ok, aga kookuseriis on midagi päris kohutavat, kõlbab süüa ainult siis kui seda hästi tehakse. Selles kohas seda teha ei osatud. Meeldejätmiseks koha nimi oli Cactus.

Vahepeal sadas veidi vihma, mis iseenesest vihmahooajale kohane. Hostelis on lahe katusepaar, kus külm õlu on alati käepärast. Sain tuttavaks seltskonnaga, kus oli paar austraalast, sakslane, kas Šveitsi tüdrukut ja veel keegi, keda ma täpselt ei mäleta. Läksime koos linnapeale, et võtta mõned kokteilid ja vaadata, mis linnas (pigem külas) toimumas on. Enamikes kohtades tundub olevat kas happy hour või lausa happy night, mis tähendab, et kõik kokteilid on kaks ühe hinnaga. Üldiselt popimaks kangeks alkoholiks on rumm, ja seda kasutatakse nii mohhitodes kui daiquirides. Soodushinnaga tuleb ühe kokteili hinnaks umbes 2 eurot, täitsa asjalik värk.

Hiljem liikusime edasi kohalikku ööklubisse, mis asus otse baari kohal, nimeks Sensation. Tundub, et kohalikel on mingi haige vajadus miksida kokku vähemalt kolm lugu, nii et ühtegi lugu normaalselt nautida ei saa. See-eest Danza Kuduzo on endiselt ülipopp. Läksime klubisse enne kümmet, seega kell üks tundus olevat viimane aeg lahkuda. Õnneks on linnas tänavavalgustus, tagasi hosteli jalutada väga kõhe ei olnud.

Järgmisel päeval otsustasin jalutada kaugemasse randa vaatamata võimalikele ohtudele (Austraalia tüdrukuid rööviti just selle jalutuskäigu ajal). Jätsin kõik väärtusliku hotelli ning raha kaasa ei võtnud - mida sa ikka röövid, kui midagi röövida ei ole. Hostelis soovitati ikka alguses paat võtta, kuid siis meenus kõigile, et on pühapäev ja arvati, et mingit ohtu ei ole. Ohtu tõesti ei olnud - terve rada oli pakult kohalikke perekondi täis, kes suundusid nautima puhkepäeva ning raja alguses oli kaks politseinikku korda tagamas. See-eest rannas nagu väga ruumi ei olnudki - kõik oli metsikult inimesi täis, hea kui leidsid koha kuhu astuda. Aga vesi oli mõnus ja soe. Jah Venetsueela rannaga võrrelda ei anna, aga ajab asja ära.

Tagasi jõudsin pärastlõunal, sest hakkas jälle müristama. Jõudsin just parasjagu dušši all ära käia ja alla rannapromenaadile suunduda, kui hakkas paduvihma kallama. Maabusin kohta, mida oli mulle hostelist soovitatud - Bitacola - tegu oli geniaalse kohaga. Kõigepealt sai seal 3000 eest tellida endale gigantseid värskelt pressitud mahlu purustatud jääga, mis olid võrratud. Valikus oli nii maasikas, ananass, mango, maraquia jt. Soovi korral võis võtta ka con leche ehk piimaga. Sellise variandi puhul ei olnud tegu enam smuuti, vaid jäätisekokteiliga. Tellisin söögiks mereanni hautise (casrole de mariscos), mis tuli ilusti auravalt potis ja sinna juurde käis suur hunnik riisi. Lihtsalt võrratu maitseelamus, ainsaks probleemiks oli see, et seda oli ka metsikult palju.

Õhtul hostelis nägin tuttavat iirlast, kes oli just välja minemas koos hollandi paariga, seega ühinesin nendega. Neil oli plaanis süüa, kuid arvestades minu lõunat, siis mul oli plaanis piirduda vaid jookidega. Kohaks Pachamama, mis on jällegi üks suurepärane näide heast söögist, nagu ma hiljem ka ise järgi proovisin. Lisaks proovisime järgi ühe roohüti, kus oli Happy Night all night, ning kus tehti suurepäraseid 50 % rum pina coladasid.

Üldiselt on mul plaanis olnud suhteliselt rannapuhkus, seega ka järgmisel päeval võtsime suuna randa, seekord ühines meiega ka üks itaallanna, kes oli väga konservatiivne igasugu asjade osas - näiteks on ta otsustanud mitte külastada rahvusparke, mis on tasulised ning mitte süüa toitu, mis on mõeldud turistidele. Muide, kuigi oli esmaspäev, siis oli jälle vaba päev ja rahvast palju. See on juba kolmas vaba esmaspäev järjest, tundub, et Kolumbias on palju pühasid ja vabu päevi. Kuuldavasti üle 20 aastas (kas nii saavutatakse maailma kõige rohkem naeratav rahvus?). Kuigi, tegelikult 3 nädalat tagasi olid kohalikud valimised, seega too vaba esmaspäev ei lähe selles mõttes arvesse. Kuuldavasti keelati valimiste ajal ära alkoholimüük, anti vabad päevad ja osad linnad kehtestasid komandaditunni.

Õhtul oli aeg proovida ära mariscos al gratin ehk mereannid hautatult potis juustukastmega. Taaskord üks hea maitseelamus Baricolas. Probleemiks on alati see, et esiteks mahlakokteil on väga kõhtu täitev, nagu ka eine. Aga samas on kõik nii kuradi hea, et järgi ei taha ka jätta, seega lõpuks on kõht nii täis, et ei suuda enam õieti liikuda ega ei taha enam kaks päeva süüa (või noh, õhtu lõpuni vähemalt).

Hull padukas hiilis jälle ligi öövarjus. Samas katusebaaris on ka katus olemas, seega pole probleemi. Tšillisime juba tuttava seltskonnaga ning analüüsisime kinnisvaraturge Euroopas. Eesti on tegelikult ikka metsikult odav.

Eile ärkasin vara, et vaadata, kuidas ilm on. Ilm oli hea, seega otsustasin minna Tyrona rahvusparki. Kohale on kõige lihtsam saada sellise tansfer-teenusega, mis viib sind sinu hostelist otse rahvuspargi sisse. Asi maksab 15 000 üks ots, kuid on mugavam kui minna ühistranspordiga. Sellisel juhul tuleks minna kohaliku bussiga Santa Martasse ja võtta sealt teine kohalik buss ning lõpuks kõndida veel 2-3 km et jõuda parki sisse. Kui aega pole raisata, siis on mõttekam teha jalutamine ikka kohapeal. Kohapeal võtsin kohe suuna randade poole ja peale 25 minutit džunglis jalutamist jõudsin mereni välja. Džungel on palav ja niiske, kuid rajad on korralikud. Ette tuleb vaadata ainult punaste sipelgate osas. Vaated merele olid suurepärased - imelised rannad ja lained, ainult pildista. Probleemiks oli muidugi see, et enamik randu pole ujumiseks sobilikud, liiga ohtlikud - laine või sind laiaks rullida või hoovus merele viia. Isegi silt oli, et selles rannas on juba 100 inimest ära uppunud. Nagu Havai mõnes mõttes, ilus, aga vette minna ei anna. See-eest kui pool tunnikest edasi jalutada jõuab La Picina nimelisse kohta, kus mere poolt on kivid/korallid ees ning võib ka varbad vette pista. Kahjuks kuskil lösutamisruumi eriti ei ole, parimaks kohaks on palmi peal tšillida.

Kes või mis on pildil? :)

Teel sinna oli ka koht, kus sai valida, kas minna läbi küla või ületada väike jõgi. Ma muidugi vaatasin, et läheks otse. See omakorda pani mind valiku ette, et kas minna jõeääres olevatest kividest mere poolt või maismaa poolt, ning valisin maismaa poole (lained sinna ei ulatunud ja vesi tundus olevat maksimum põlvini). Hakkasin vaikselt minema (umbes põlvini vees) ning korraga vajusin hopsti läbi liiva puusani vette. Sain ruttu tagasi ja hüppasin ehmunult välja - mis kurat - vajuv liiv? Ma arvasin, et vesiliiv ei ole tavaliselt vee all... või siis on? Igal juhul mõtlesin juba ringi minna, kui vastassuunast tuli üks seltskond, kes kahlas läbi jõe mere poolt ja ilma probleemideta... seega läksin minagi sealt.

Kahjuks peale tundi läks ilm pilviseks, seega vesi ei näinud enam nii lahe välja, kuid tšillida võis ikka. Mõtlesin, et kas ma peaksin jääma ööseks parki, kuid otsustasin, et siiski ei jää - tundub, et peale päikeseloojangut pole seal midagi teha ning ujumiseks on anyway parem Taganga rand. Kuigi selliseid vaateid nagu Tyronas muidugi mujal ei ole. Tagasi jõudsin pool tundi enne bussi väljumist (buss tagasi läks kell 17.00), seega läksin veel üht teist rada avastama, mida ma enne ei olnudki näinud. Korraga jooksis midagi suurt ja musta mu eest üle raja (10 meetri kaugsel), kuid see oli nii kiire ja musta värvi, et ma ei saanud arugi, mis see oli. Pärast teised hostelis arvasid optimistlikult, et panter.

Nägin ka väiksed ahve, selliseid nagu Venetsueelaski ning jõudsin välja rannikule, kus sai ronida suure kivi otsa. Siis jälle oli aeg minna tagasi bussi peale. Muide, sissepääs parki on 35 000 ning see on ühekordne (st kui välja lähed siis sama käepaelaga uuesti ei saa). Alla 25 aastased õpilased saavad soodustust (pilet hinnaga 7000), aga vanemad õpilased ei saa miskit :P

Õhtusöögiks oli aeg minna Pachamamasse mereande nautima. Või siis 20o gr burgerit, kuidas kellelegi. Ahjaa, Eesti-Iiri 1-1 vajas ka tähistamist ... kuid mingi teema on sellega, et kui daiquirisid osatakse hästi teha, siis rummi pannakse vähe ja vastupidi.

Täna magasin ilgelt kaua, tervelt kella 10ni, mis on mu senine rekord siin. Hommikusöögiks võtsin ühe selle jäätisekokteili, kuskilt peab ju vitamiinid ja kaltsiumi kätte saama. Seekord otsustasin paadiga randa minna, et ära proovida. Paat maksab 6000 per nägu, aga natukene kauplemist ja kohaliku hind on 5000 (edasi-tagasi). Üldiselt väga mõttetu sõit, selline aeglane loksumine, aga rajal tundus väga vähe inimesi olevat - ei taha ju ka, et keegi mu päikesekreemi ära varastab eksole.

Rand oli väga meeldiv, inimesi praktiliselt ei olnud ning vesi oli palju selgem. Mõnus päevitada ja ujumas käia. Muuseas sain ka teada vestlusi pealt kuulates, et massaaži tavahind on 10 000 raha, kuid blondi sakslanna jaoks langeb hind 7000ni. Siiski ma ei usu, et rannamassööridel väga mingit diplomit ette näidata oleks :)

Täna olin ka ülimalt kaval mõeldes, et kui ma võtan söögi, mis on poole odavam kui suur söök, siis see on ka poole väiksem (22 000 vs 12 000). Selle plaaniga läksin ma haledalt alt, sest krevetipasta oli veel suurem kui varasemad road, ning mitte vähem maitsev. Kolumbia on kulinaarselt meeldivalt suutnud üllatada.

Õhtuks veel plaane pole :)

Cartagena ja Rosario saared :)

Täna hommikul ärkasin kell 06.30, et korralikult oma kott teise hostelisse ära viia. Nimelt minu omas ei olnud enam kohti. Suhteliselt lihtsalt jõudsin kohale ja kõik värviloopijad magasid alles. Tagasiteel avastasin suurepärase asutuse nimega citybank, kus automaat töötas ka inglise keeles. See on muide vau koht, sest enamik Kolumbia automaatne töötavad hispaania keeles, karjudes su peale, et pane nüüd kaart sisse, oota ja tõmba siis välja. Päris kohutav, kui esimest korda kuuled. Ja lisaks selle andis see automaat mulle ka raha, hea kursiga.

Hostelis pakuti imekombel ka hommikusööki, seega võtsin tassi kohvi, mis oli kusjuures päris hea, kuid kas ka Kolumbia kohvi, ei oska öelda. Vahemärkusena peab ütlema, et kõik turistid, kaasa arvatud seljakotirändurid, kardavad Venetsueelat nagu tuld. See on ju niiiii ohtlik! See jääb mulle arusaamatuks, sest ega ilmselt Cartagena agul ei ole ohtlikum kui Caracase oma... Venetsueelas ju üldiselt oli täitsa ok, kui jätta pimedad linnad välja. Aga millised pimedad linnad üldse on ohutud Lõuna-Ameerikas?

Jalutasin 8.30ks sadamasse, et minna päevasele paadituurile. Suur viga oli tegelikult bookida tuur hotellist, sest kohapeal oli pakkumist palju ja hinnad soodsamad (mina maksin 55 000, lisaks rahvupargitasu ja maks 12 000). Pealegi oli minu laev üle broneeritud ja mind tõsteti ümber teise paati. Paat väljus täpselt tund aega peale õiget aega. Tegu oli lihtsa paadiga, kuhu peale läks 20-30 inimest ja mida lükkasid edasi Yamaha hobused. Paadiga on alati mõnus sõita, kui mootorid töötavad täisvõimsusel, paadinina on kõrgel veekohal ja sõiduk justkui hüppab ühelt lainelt teisele.

Suurel laeval on suured lained :)

Miami beach?

Alustuseks panime paar inimest maha randa, kes kuskile mujale minna ei soovinud. Seejärel suundusime akvaariumisse (kaugemal saarel, pilet 20 000). Ma polnud väga kindel, kas ma sinna minna tahan üldse, sest kommentaaridest ei osanud väga midagi välja lugeda. Sisse minnes osutus tegu igati õigeks - tegu oli vabaõhuakvaariumiga, kus piirded eraldasid erinevaid kalu ning purded viisid nende vahelt läbi. Akvaariumi tipphetkeks oli delfiinišõu, kus kolm delfiini tegid igasugu tükke, hüpates mul muuseas nina alt, umbes 20 cm kauguselt, läbi. Lahe!

Seejärel suundusime tagasi randa, mis on kandi kõige tuntum rand. Ma tahaks öelda Playa Blanca, aga võib-olla ka Playa Grande :) Lõunaks oli korralik grillkala ja seejärel oli aeg rannas lösutamiseks. Nagu hiljem selgus, ei olegi nii lihtne ise endale selja peale kreemi määrida - mu selg on hetkel puna-valge laiguline. Rand oli selline keskpärane, üldiselt ilus, aga rahvast oli palju ja vesi ei olnud kõige selgem (Venetsueelaga võrrelda ikka ei anna).

Hakkasime tagasi minema 15.15, mõttes õiendasin vaikselt, et miks nii vara - tegelikult peaks ju paadiretk 8 tundi pikk olema ja meie lahkusime tund aega peale õiget aega tulles. Seda mõtet ma pärast muidugi kahetsesin. Nimelt soovis paadimeeskond kogu seltskonna maha panna Bocagrande tipus, mis on selline kaugele ulatuv poolsaar, mis näeb välja nagu Miami Beach. Kõik muidugi läksidki hea meelega maha (kõik olid ka kohalikud), kuid mina jäin ainukesena protestides paati. Seega otsustas laevameeskond (kapten ja tüürimees), et nad viivad mind ikkagi õigesse kohta tagasi. Kahjuks sai keset seda ettevõtmist kütus otsa ja mootor tegi ainult törr-törr käivitamisürituste peale. Kui mootor ei tööta, tõmbab paat lainetega paralleelselt ja hakkab kohutavalt loksuma, seega polnud selline hulpimine kõige meeldivam tegevus. Õnneks mingi hetk sõitis mööda kraater, kes soostus pudelitäie kütust andma. Kogu see hulpimine aga lisas üle tunni juurde planeeritud reisile, seega sain oma kaheksa tundi ilusti kätte.

Ma saan aru, et vahtu pritsida on tore, aga see hakkab täiega närvidele käima, eriti kui pritsitakse muud plöga ka. Hostelisse oli päris raske jõuda, sest pidi kõrvale põikama igasuguste pritsijate eest. Kuuldavasti kasutatakse seda festivali osa ka selleks, et turistidelt varastada. Kõigepealt lastakse sulle midagi otse silma ja seejärel pannakse rahakott taskust pihta. Või umbes nii.

Esimene asi, mis toimus hostelisse jõudes oli see, et mu Iiri toanaaber teatas mulle Eesti mängu tulemusest. Well, what can you do. See-eest kohalikke kirgi küttis rohkem Kolumbia - Venetsueela mäng. Sellest nägin isegi esimest poolaega, Kolumbia läks 11 minutil juhtima.

Toanaabrid olid päris toredad, seega otsustasime mõned õlled teha. Kaks Austraalia tüdrukut olid viimast päeva Kolumbias; hoiatasid mind Tagangas randa jalutamise eest. Neid olevat seal noaähvardusel röövitud. Paneme info kõrva taha :)

Tundub, et Cartagenas on metsikult klubisid ja baare, jalutasime natukene ringi ja uurisime olukorda. Valikuks osutus vabaõhukontsert/klubi, kus sissepääs maksis 12 000 kohalikku (5 eurot), kuid sellega käis kaasas 6 pudelit õlut. Üldiselt väga paljud üritused siin Kolumbias on sponsoreeritud õllekompaniide poolt ning õlut juuakse palju. Pudelid on meie mõistes pisikesed.

Üritus oli super, hea ja vaheldusrikas muusika. Kahjuks lõppes pidu ära kell 1 :(

Cartagena

Eile planeerisin eriti kaua magada, sest tahtsin korralikult välja puhata. Seega magasin kella 7.30ni. Võtsin pangaautomaadist raha (sellest ühest, kust ma ikka kätte saan :P) ja arvutasin välja, et pangaautomaadist välja võttes on ikkagi kurss kõvasti soodsam, isegi kui võtta arvesse 4 euro suurust teenustasu. Kursiks tuleb koos sellega umbes 2510 ühe euro kohta. Bogotas rahavahetuses oli kurss 2300. Kui ma uurisin pangas raha vahetamise võimalust, siis naerdi mind välja - nalja teed, sa tahad pangas raha vahetada? :P Sellist teenust ei paku ükski pank (see on vist ka tõsi). Cartagenas on muide kurss rahavahetuspunktis veelgi halvem kui Bogotas.

Peale hommikust linnatiiru pakkisin koti ja asusin teele. Selleks, et saada Chicamocha rahvusparki, tuleb võtta buss linna kolmandast bussijaamast, mis asub all jõe ääres. Peatuse nimeks on Panachi ja sinna pilet maksab 8000 kohalikku. Bussid on ikka suhteliselt kallid võrreldes Venetsueelaga; ma ütleks, et selline Eesti hinnatase peaaegu. Valisin vale poole bussis, sest tegelikult parimad vaated avanesid bussi paremast aknast - kus kõrgusid võimsad mäed ja suur org enne neid.

Samas Chicamocha kanjon on vasakut kätt, aga seda näeb tegelikult alles siis kui bussist maha ronid. Parki sissepääs ja ühe suuna köisraudtee (teleferico) pilet maksab kokku 20 000 (8 eurot). Rahvuspark on ise päris uus ja köisraudtee on kuuldavasti alles aasta - kaks vana. Sellega saab sõita kõigepealt alla kanjoni põhja ja siis ilma peatumata üles teise mäekülje otsa. All vohab metsik jõgi (see peaks olema vist see level 5 jõgi) ja kaljud kõrguvad kui seinad. Super kogemus, tekkis ikka isu siin ka kunagi lendliuelda. Mõlemal pool mäe otsas on ka väikesed teemapargid ja tohutult restorane. Tagasi ei pea köisraudteega sõitma, sest teiselt poolt saab jalutada 200 m kohani, kus buss peatub ja võtta bussi Bucharamanga eeslinna x, kust omakorda saab linnaliiniga edasi bussijaama. Ma tegelikult pole selles teekonnas nii kindel, sest buss x käis linna y väga harva, ja küllaltki tüütu sebimine oli seoses õige linnaliini leidmisega (vihjeks: bussi peal on kiri "terminal").

Igal juhul jõudsin ilusti kohale ja otsustasin võtta esimese ettejuhtuva bussi Cartagenasse, sest kuuldavasti on tegu 12 tunnise sõiduga. Mulle sattus ette üks luksuslikuma firma buss, mille pilet maksis tervelt 80 000 raha (35 eurot) ja millel oli eraldi lounge, kus bussi oodata (tapvalt külm sooja kohviga). Varusin bussi kõik oma soojad riided: lennuki teki, 2 kampsunit, jaki, käterätiku ja mütsi, tagavaraks Vana Tallinna. Selline kombinatsioon aitas päris hästi soojas püsida ja Vana Tallinnat võtsin ainult väikse lonksu peale 13, 5 tundi teel olemist. Teadmiseks: bussisõit võttis 12 tunni asemel aega 16 tundi. Alguses oli hull mägiteeummik ja padukas ka, ma arvan et see võttis kõvasti tempot maha. Bussijuht see-eest kihutas nagu hull ning suurendas ummikut - miks mitte hakata ummikus seisjatest mööda sõitma see aeg kui nad ootavad järjekorras ja siis veeta 20 minutit, et ennast suruda tagasi oma ritta, sest vastu tuleb juhuslikult 20 rekat, kelle kord on tegelikult sõita?

Hommikul jõudsin suhteliselt mõistlikul ajal Cartagenasse. Kohalik bussijaam on täielikus agulis, kuskil 30-40 minuti kaugusel kesklinnast. Võtsin kohaliku bussi kesklinna (kant, kust buss läbi sõitis oli eriti kahtlane, jala ei läheks) ja asusin otsima hostelit, sest mu couchsurfingu võõrustaja ei suvatsenud telefoni vastu võtta. Õnneks oli paar kohta täitsa saadaval Viajero hostelis, kuid tänu festivalile oli tegu topelthinnaga (32 000 = 13 €).

See-eest koht ise on kena, otse kesklinnas, Internetiga (nagu enamik kohti Kolumbias vist) ja toad on avarad. Panin asjad ära ja asusin linna uurima. Esimesena šokeerisid mind värvipangedega ja muu vedela kleepuva sodiga tegelased, kes pakkusid mulle kas tasuta või raha eest värviga üle kallamist. Natukene läks aega, kuni ma pihta sain, et selline on festivali komme. Õnneks ükski mind otseselt ei rünnanud, seega kaamera jäi kuivaks. Peale lõunat (peale 14.00) jätsin kaamera heaga hotelli, sest kuuldavasti siis pidid kõik märjaks saama. Ronisin linnamüürile koos kohalikega paraadi vaatama. Tahes tahtmatult sain ka mina vahuseks, kas kogemata või hiljem juba siis meelega (mitte et mina oleks tahtnud, aga kõik teised tahtsid). Tundub, et festivali ajal võivad kõik kõiki pritsida ja asjaga on rahul nii väiksed lapsed kui väetid vanurid, kes aga vahu (minumeelest kunstlumi purgis) kätte saab, see igale ettejuhtuvale inimesele näkku laseb. Või siis seljale, kõhule, juustesse. Agaramad linnakodanikud kasutasid ka veepüsse. Ma mõtlen, et kas ma hakkan vanaks jääma, aga minu meelest ei olegi kõige toredam, kui iga suvaline inimene, kes mööda läheb, sihib sulle natukene vahtu kraevahele või kui eriti veab siis otse silma. Igal juhul ei saanud sellises väikesest asjast ennast häirida lasta ning paraadi tuli oodata. Juba 1,5 tundi peale ametlikku algust ilmusidki nähtavale esimesed kostüümides tantsijad, mehed karkudega (noh nende kõrgetega) ja alused, mis kandsid (ilmselt) Miss Kolumbia 2011 kandidaate. Rahval olid oma lemmikuid ja nende nimesid karjuti valjult. Vastutasuks nõksutasid missid puusa ja lehvitasid nagu barbinukud heas Ameerika filmis.

Muide Cartagenast rääkides... esmane mulje on isegi natukene pettumust valmistav. Jah, festival on äge, aga muidu on ju tegu suhteliselt igava linnaga. Kesklinnast väljaspool peaks igal pool olema ohtlik, isegi mõnes kesklinnaosas, kuhu kohalikud mul minekut takistasid. Tegu on natukene sellise Hispaania/Itaalia linnaga, mis on parasjagu räämas, kuid samas selline kena. Lilled rõdudel on ilusad, väiksemad kõrvaltänavad kenad. Samas sellist tunnet nagu Bogotas või Villa De Leyvas ei teki. Võib-olla selle pärast, et siin on nii kuramuse palav :)

Kui modellide vaatamine ära tüütas, siis jalutasin tagasi hostelisse ja võtsin eesmärgiks midagi süüa. Tundub, et Kolumbias on lihtne söömist ära unustada, vahepeal nagu ei viitsi või ei leia kohta või ei ole üldse isu. Seekord võtsin ette kindla plaani, ning maabusin vabaõhukohvikus, et süüa ära üks ravioolieine. Kui eelnevates kohtades on söök jäänud üldiselt alla 10 000 raha (ütleme alla 5 euro), siis seekord läks arve 31 500 (ligi 13 eurot, pasta + piimakokteil). Seega Cartagena tundub tõesti olevat Kolumbia kõige kallim linn, nii nagu ka mu giidiraamat kirjutab. Samas pasta oli igati hea, nii et mis siin kurta.

Väike kommentaar ka kohalikust alkoholist: üldiselt juuakse õlut, kas Aguila, Poker või Club Columbia. Esimene ja kolmas on küllaltki normaalsed, kuid mitte midagi erilist. Rummi leidub siin ka - see ei ole isegi ligilähedaselt sama hea kui Venetsueela oma, on täielikku piiritust ja midagi, mida annab koos coca ja laimiga juua. Kohalikke veine vist ei ole, vähemalt ma ei ole näinud. Selles osas domineerib ka Eestist tuttav Gato Negro.

Täna kasutasin ka esimest korda minutost - proovisin kätte saada kõigepealt oma võõrustajat (ei võtnud vastu) ja seejärel teostada hostelibroneeringut (ühes kohas katkes ära ja teises oli kasutu broneering :P). Aga üldiselt toimib hästi ja maksma peab ikka minutite eest, mitte kõne eest :)