Cartagena ja Rosario saared :)

Täna hommikul ärkasin kell 06.30, et korralikult oma kott teise hostelisse ära viia. Nimelt minu omas ei olnud enam kohti. Suhteliselt lihtsalt jõudsin kohale ja kõik värviloopijad magasid alles. Tagasiteel avastasin suurepärase asutuse nimega citybank, kus automaat töötas ka inglise keeles. See on muide vau koht, sest enamik Kolumbia automaatne töötavad hispaania keeles, karjudes su peale, et pane nüüd kaart sisse, oota ja tõmba siis välja. Päris kohutav, kui esimest korda kuuled. Ja lisaks selle andis see automaat mulle ka raha, hea kursiga.

Hostelis pakuti imekombel ka hommikusööki, seega võtsin tassi kohvi, mis oli kusjuures päris hea, kuid kas ka Kolumbia kohvi, ei oska öelda. Vahemärkusena peab ütlema, et kõik turistid, kaasa arvatud seljakotirändurid, kardavad Venetsueelat nagu tuld. See on ju niiiii ohtlik! See jääb mulle arusaamatuks, sest ega ilmselt Cartagena agul ei ole ohtlikum kui Caracase oma... Venetsueelas ju üldiselt oli täitsa ok, kui jätta pimedad linnad välja. Aga millised pimedad linnad üldse on ohutud Lõuna-Ameerikas?

Jalutasin 8.30ks sadamasse, et minna päevasele paadituurile. Suur viga oli tegelikult bookida tuur hotellist, sest kohapeal oli pakkumist palju ja hinnad soodsamad (mina maksin 55 000, lisaks rahvupargitasu ja maks 12 000). Pealegi oli minu laev üle broneeritud ja mind tõsteti ümber teise paati. Paat väljus täpselt tund aega peale õiget aega. Tegu oli lihtsa paadiga, kuhu peale läks 20-30 inimest ja mida lükkasid edasi Yamaha hobused. Paadiga on alati mõnus sõita, kui mootorid töötavad täisvõimsusel, paadinina on kõrgel veekohal ja sõiduk justkui hüppab ühelt lainelt teisele.

Suurel laeval on suured lained :)

Miami beach?

Alustuseks panime paar inimest maha randa, kes kuskile mujale minna ei soovinud. Seejärel suundusime akvaariumisse (kaugemal saarel, pilet 20 000). Ma polnud väga kindel, kas ma sinna minna tahan üldse, sest kommentaaridest ei osanud väga midagi välja lugeda. Sisse minnes osutus tegu igati õigeks - tegu oli vabaõhuakvaariumiga, kus piirded eraldasid erinevaid kalu ning purded viisid nende vahelt läbi. Akvaariumi tipphetkeks oli delfiinišõu, kus kolm delfiini tegid igasugu tükke, hüpates mul muuseas nina alt, umbes 20 cm kauguselt, läbi. Lahe!

Seejärel suundusime tagasi randa, mis on kandi kõige tuntum rand. Ma tahaks öelda Playa Blanca, aga võib-olla ka Playa Grande :) Lõunaks oli korralik grillkala ja seejärel oli aeg rannas lösutamiseks. Nagu hiljem selgus, ei olegi nii lihtne ise endale selja peale kreemi määrida - mu selg on hetkel puna-valge laiguline. Rand oli selline keskpärane, üldiselt ilus, aga rahvast oli palju ja vesi ei olnud kõige selgem (Venetsueelaga võrrelda ikka ei anna).

Hakkasime tagasi minema 15.15, mõttes õiendasin vaikselt, et miks nii vara - tegelikult peaks ju paadiretk 8 tundi pikk olema ja meie lahkusime tund aega peale õiget aega tulles. Seda mõtet ma pärast muidugi kahetsesin. Nimelt soovis paadimeeskond kogu seltskonna maha panna Bocagrande tipus, mis on selline kaugele ulatuv poolsaar, mis näeb välja nagu Miami Beach. Kõik muidugi läksidki hea meelega maha (kõik olid ka kohalikud), kuid mina jäin ainukesena protestides paati. Seega otsustas laevameeskond (kapten ja tüürimees), et nad viivad mind ikkagi õigesse kohta tagasi. Kahjuks sai keset seda ettevõtmist kütus otsa ja mootor tegi ainult törr-törr käivitamisürituste peale. Kui mootor ei tööta, tõmbab paat lainetega paralleelselt ja hakkab kohutavalt loksuma, seega polnud selline hulpimine kõige meeldivam tegevus. Õnneks mingi hetk sõitis mööda kraater, kes soostus pudelitäie kütust andma. Kogu see hulpimine aga lisas üle tunni juurde planeeritud reisile, seega sain oma kaheksa tundi ilusti kätte.

Ma saan aru, et vahtu pritsida on tore, aga see hakkab täiega närvidele käima, eriti kui pritsitakse muud plöga ka. Hostelisse oli päris raske jõuda, sest pidi kõrvale põikama igasuguste pritsijate eest. Kuuldavasti kasutatakse seda festivali osa ka selleks, et turistidelt varastada. Kõigepealt lastakse sulle midagi otse silma ja seejärel pannakse rahakott taskust pihta. Või umbes nii.

Esimene asi, mis toimus hostelisse jõudes oli see, et mu Iiri toanaaber teatas mulle Eesti mängu tulemusest. Well, what can you do. See-eest kohalikke kirgi küttis rohkem Kolumbia - Venetsueela mäng. Sellest nägin isegi esimest poolaega, Kolumbia läks 11 minutil juhtima.

Toanaabrid olid päris toredad, seega otsustasime mõned õlled teha. Kaks Austraalia tüdrukut olid viimast päeva Kolumbias; hoiatasid mind Tagangas randa jalutamise eest. Neid olevat seal noaähvardusel röövitud. Paneme info kõrva taha :)

Tundub, et Cartagenas on metsikult klubisid ja baare, jalutasime natukene ringi ja uurisime olukorda. Valikuks osutus vabaõhukontsert/klubi, kus sissepääs maksis 12 000 kohalikku (5 eurot), kuid sellega käis kaasas 6 pudelit õlut. Üldiselt väga paljud üritused siin Kolumbias on sponsoreeritud õllekompaniide poolt ning õlut juuakse palju. Pudelid on meie mõistes pisikesed.

Üritus oli super, hea ja vaheldusrikas muusika. Kahjuks lõppes pidu ära kell 1 :(

Cartagena

Eile planeerisin eriti kaua magada, sest tahtsin korralikult välja puhata. Seega magasin kella 7.30ni. Võtsin pangaautomaadist raha (sellest ühest, kust ma ikka kätte saan :P) ja arvutasin välja, et pangaautomaadist välja võttes on ikkagi kurss kõvasti soodsam, isegi kui võtta arvesse 4 euro suurust teenustasu. Kursiks tuleb koos sellega umbes 2510 ühe euro kohta. Bogotas rahavahetuses oli kurss 2300. Kui ma uurisin pangas raha vahetamise võimalust, siis naerdi mind välja - nalja teed, sa tahad pangas raha vahetada? :P Sellist teenust ei paku ükski pank (see on vist ka tõsi). Cartagenas on muide kurss rahavahetuspunktis veelgi halvem kui Bogotas.

Peale hommikust linnatiiru pakkisin koti ja asusin teele. Selleks, et saada Chicamocha rahvusparki, tuleb võtta buss linna kolmandast bussijaamast, mis asub all jõe ääres. Peatuse nimeks on Panachi ja sinna pilet maksab 8000 kohalikku. Bussid on ikka suhteliselt kallid võrreldes Venetsueelaga; ma ütleks, et selline Eesti hinnatase peaaegu. Valisin vale poole bussis, sest tegelikult parimad vaated avanesid bussi paremast aknast - kus kõrgusid võimsad mäed ja suur org enne neid.

Samas Chicamocha kanjon on vasakut kätt, aga seda näeb tegelikult alles siis kui bussist maha ronid. Parki sissepääs ja ühe suuna köisraudtee (teleferico) pilet maksab kokku 20 000 (8 eurot). Rahvuspark on ise päris uus ja köisraudtee on kuuldavasti alles aasta - kaks vana. Sellega saab sõita kõigepealt alla kanjoni põhja ja siis ilma peatumata üles teise mäekülje otsa. All vohab metsik jõgi (see peaks olema vist see level 5 jõgi) ja kaljud kõrguvad kui seinad. Super kogemus, tekkis ikka isu siin ka kunagi lendliuelda. Mõlemal pool mäe otsas on ka väikesed teemapargid ja tohutult restorane. Tagasi ei pea köisraudteega sõitma, sest teiselt poolt saab jalutada 200 m kohani, kus buss peatub ja võtta bussi Bucharamanga eeslinna x, kust omakorda saab linnaliiniga edasi bussijaama. Ma tegelikult pole selles teekonnas nii kindel, sest buss x käis linna y väga harva, ja küllaltki tüütu sebimine oli seoses õige linnaliini leidmisega (vihjeks: bussi peal on kiri "terminal").

Igal juhul jõudsin ilusti kohale ja otsustasin võtta esimese ettejuhtuva bussi Cartagenasse, sest kuuldavasti on tegu 12 tunnise sõiduga. Mulle sattus ette üks luksuslikuma firma buss, mille pilet maksis tervelt 80 000 raha (35 eurot) ja millel oli eraldi lounge, kus bussi oodata (tapvalt külm sooja kohviga). Varusin bussi kõik oma soojad riided: lennuki teki, 2 kampsunit, jaki, käterätiku ja mütsi, tagavaraks Vana Tallinna. Selline kombinatsioon aitas päris hästi soojas püsida ja Vana Tallinnat võtsin ainult väikse lonksu peale 13, 5 tundi teel olemist. Teadmiseks: bussisõit võttis 12 tunni asemel aega 16 tundi. Alguses oli hull mägiteeummik ja padukas ka, ma arvan et see võttis kõvasti tempot maha. Bussijuht see-eest kihutas nagu hull ning suurendas ummikut - miks mitte hakata ummikus seisjatest mööda sõitma see aeg kui nad ootavad järjekorras ja siis veeta 20 minutit, et ennast suruda tagasi oma ritta, sest vastu tuleb juhuslikult 20 rekat, kelle kord on tegelikult sõita?

Hommikul jõudsin suhteliselt mõistlikul ajal Cartagenasse. Kohalik bussijaam on täielikus agulis, kuskil 30-40 minuti kaugusel kesklinnast. Võtsin kohaliku bussi kesklinna (kant, kust buss läbi sõitis oli eriti kahtlane, jala ei läheks) ja asusin otsima hostelit, sest mu couchsurfingu võõrustaja ei suvatsenud telefoni vastu võtta. Õnneks oli paar kohta täitsa saadaval Viajero hostelis, kuid tänu festivalile oli tegu topelthinnaga (32 000 = 13 €).

See-eest koht ise on kena, otse kesklinnas, Internetiga (nagu enamik kohti Kolumbias vist) ja toad on avarad. Panin asjad ära ja asusin linna uurima. Esimesena šokeerisid mind värvipangedega ja muu vedela kleepuva sodiga tegelased, kes pakkusid mulle kas tasuta või raha eest värviga üle kallamist. Natukene läks aega, kuni ma pihta sain, et selline on festivali komme. Õnneks ükski mind otseselt ei rünnanud, seega kaamera jäi kuivaks. Peale lõunat (peale 14.00) jätsin kaamera heaga hotelli, sest kuuldavasti siis pidid kõik märjaks saama. Ronisin linnamüürile koos kohalikega paraadi vaatama. Tahes tahtmatult sain ka mina vahuseks, kas kogemata või hiljem juba siis meelega (mitte et mina oleks tahtnud, aga kõik teised tahtsid). Tundub, et festivali ajal võivad kõik kõiki pritsida ja asjaga on rahul nii väiksed lapsed kui väetid vanurid, kes aga vahu (minumeelest kunstlumi purgis) kätte saab, see igale ettejuhtuvale inimesele näkku laseb. Või siis seljale, kõhule, juustesse. Agaramad linnakodanikud kasutasid ka veepüsse. Ma mõtlen, et kas ma hakkan vanaks jääma, aga minu meelest ei olegi kõige toredam, kui iga suvaline inimene, kes mööda läheb, sihib sulle natukene vahtu kraevahele või kui eriti veab siis otse silma. Igal juhul ei saanud sellises väikesest asjast ennast häirida lasta ning paraadi tuli oodata. Juba 1,5 tundi peale ametlikku algust ilmusidki nähtavale esimesed kostüümides tantsijad, mehed karkudega (noh nende kõrgetega) ja alused, mis kandsid (ilmselt) Miss Kolumbia 2011 kandidaate. Rahval olid oma lemmikuid ja nende nimesid karjuti valjult. Vastutasuks nõksutasid missid puusa ja lehvitasid nagu barbinukud heas Ameerika filmis.

Muide Cartagenast rääkides... esmane mulje on isegi natukene pettumust valmistav. Jah, festival on äge, aga muidu on ju tegu suhteliselt igava linnaga. Kesklinnast väljaspool peaks igal pool olema ohtlik, isegi mõnes kesklinnaosas, kuhu kohalikud mul minekut takistasid. Tegu on natukene sellise Hispaania/Itaalia linnaga, mis on parasjagu räämas, kuid samas selline kena. Lilled rõdudel on ilusad, väiksemad kõrvaltänavad kenad. Samas sellist tunnet nagu Bogotas või Villa De Leyvas ei teki. Võib-olla selle pärast, et siin on nii kuramuse palav :)

Kui modellide vaatamine ära tüütas, siis jalutasin tagasi hostelisse ja võtsin eesmärgiks midagi süüa. Tundub, et Kolumbias on lihtne söömist ära unustada, vahepeal nagu ei viitsi või ei leia kohta või ei ole üldse isu. Seekord võtsin ette kindla plaani, ning maabusin vabaõhukohvikus, et süüa ära üks ravioolieine. Kui eelnevates kohtades on söök jäänud üldiselt alla 10 000 raha (ütleme alla 5 euro), siis seekord läks arve 31 500 (ligi 13 eurot, pasta + piimakokteil). Seega Cartagena tundub tõesti olevat Kolumbia kõige kallim linn, nii nagu ka mu giidiraamat kirjutab. Samas pasta oli igati hea, nii et mis siin kurta.

Väike kommentaar ka kohalikust alkoholist: üldiselt juuakse õlut, kas Aguila, Poker või Club Columbia. Esimene ja kolmas on küllaltki normaalsed, kuid mitte midagi erilist. Rummi leidub siin ka - see ei ole isegi ligilähedaselt sama hea kui Venetsueela oma, on täielikku piiritust ja midagi, mida annab koos coca ja laimiga juua. Kohalikke veine vist ei ole, vähemalt ma ei ole näinud. Selles osas domineerib ka Eestist tuttav Gato Negro.

Täna kasutasin ka esimest korda minutost - proovisin kätte saada kõigepealt oma võõrustajat (ei võtnud vastu) ja seejärel teostada hostelibroneeringut (ühes kohas katkes ära ja teises oli kasutu broneering :P). Aga üldiselt toimib hästi ja maksma peab ikka minutite eest, mitte kõne eest :)