Täna hommikul ärkasin kell 06.30, et korralikult oma kott teise hostelisse ära viia. Nimelt minu omas ei olnud enam kohti. Suhteliselt lihtsalt jõudsin kohale ja kõik värviloopijad magasid alles. Tagasiteel avastasin suurepärase asutuse nimega citybank, kus automaat töötas ka inglise keeles. See on muide vau koht, sest enamik Kolumbia automaatne töötavad hispaania keeles, karjudes su peale, et pane nüüd kaart sisse, oota ja tõmba siis välja. Päris kohutav, kui esimest korda kuuled. Ja lisaks selle andis see automaat mulle ka raha, hea kursiga.
Hostelis pakuti imekombel ka hommikusööki, seega võtsin tassi kohvi, mis oli kusjuures päris hea, kuid kas ka Kolumbia kohvi, ei oska öelda. Vahemärkusena peab ütlema, et kõik turistid, kaasa arvatud seljakotirändurid, kardavad Venetsueelat nagu tuld. See on ju niiiii ohtlik! See jääb mulle arusaamatuks, sest ega ilmselt Cartagena agul ei ole ohtlikum kui Caracase oma... Venetsueelas ju üldiselt oli täitsa ok, kui jätta pimedad linnad välja. Aga millised pimedad linnad üldse on ohutud Lõuna-Ameerikas?
Jalutasin 8.30ks sadamasse, et minna päevasele paadituurile. Suur viga oli tegelikult bookida tuur hotellist, sest kohapeal oli pakkumist palju ja hinnad soodsamad (mina maksin 55 000, lisaks rahvupargitasu ja maks 12 000). Pealegi oli minu laev üle broneeritud ja mind tõsteti ümber teise paati. Paat väljus täpselt tund aega peale õiget aega. Tegu oli lihtsa paadiga, kuhu peale läks 20-30 inimest ja mida lükkasid edasi Yamaha hobused. Paadiga on alati mõnus sõita, kui mootorid töötavad täisvõimsusel, paadinina on kõrgel veekohal ja sõiduk justkui hüppab ühelt lainelt teisele.
Suurel laeval on suured lained :)
Alustuseks panime paar inimest maha randa, kes kuskile mujale minna ei soovinud. Seejärel suundusime akvaariumisse (kaugemal saarel, pilet 20 000). Ma polnud väga kindel, kas ma sinna minna tahan üldse, sest kommentaaridest ei osanud väga midagi välja lugeda. Sisse minnes osutus tegu igati õigeks - tegu oli vabaõhuakvaariumiga, kus piirded eraldasid erinevaid kalu ning purded viisid nende vahelt läbi. Akvaariumi tipphetkeks oli delfiinišõu, kus kolm delfiini tegid igasugu tükke, hüpates mul muuseas nina alt, umbes 20 cm kauguselt, läbi. Lahe!
Seejärel suundusime tagasi randa, mis on kandi kõige tuntum rand. Ma tahaks öelda Playa Blanca, aga võib-olla ka Playa Grande :) Lõunaks oli korralik grillkala ja seejärel oli aeg rannas lösutamiseks. Nagu hiljem selgus, ei olegi nii lihtne ise endale selja peale kreemi määrida - mu selg on hetkel puna-valge laiguline. Rand oli selline keskpärane, üldiselt ilus, aga rahvast oli palju ja vesi ei olnud kõige selgem (Venetsueelaga võrrelda ikka ei anna).
Hakkasime tagasi minema 15.15, mõttes õiendasin vaikselt, et miks nii vara - tegelikult peaks ju paadiretk 8 tundi pikk olema ja meie lahkusime tund aega peale õiget aega tulles. Seda mõtet ma pärast muidugi kahetsesin. Nimelt soovis paadimeeskond kogu seltskonna maha panna Bocagrande tipus, mis on selline kaugele ulatuv poolsaar, mis näeb välja nagu Miami Beach. Kõik muidugi läksidki hea meelega maha (kõik olid ka kohalikud), kuid mina jäin ainukesena protestides paati. Seega otsustas laevameeskond (kapten ja tüürimees), et nad viivad mind ikkagi õigesse kohta tagasi. Kahjuks sai keset seda ettevõtmist kütus otsa ja mootor tegi ainult törr-törr käivitamisürituste peale. Kui mootor ei tööta, tõmbab paat lainetega paralleelselt ja hakkab kohutavalt loksuma, seega polnud selline hulpimine kõige meeldivam tegevus. Õnneks mingi hetk sõitis mööda kraater, kes soostus pudelitäie kütust andma. Kogu see hulpimine aga lisas üle tunni juurde planeeritud reisile, seega sain oma kaheksa tundi ilusti kätte.
Ma saan aru, et vahtu pritsida on tore, aga see hakkab täiega närvidele käima, eriti kui pritsitakse muud plöga ka. Hostelisse oli päris raske jõuda, sest pidi kõrvale põikama igasuguste pritsijate eest. Kuuldavasti kasutatakse seda festivali osa ka selleks, et turistidelt varastada. Kõigepealt lastakse sulle midagi otse silma ja seejärel pannakse rahakott taskust pihta. Või umbes nii.
Esimene asi, mis toimus hostelisse jõudes oli see, et mu Iiri toanaaber teatas mulle Eesti mängu tulemusest. Well, what can you do. See-eest kohalikke kirgi küttis rohkem Kolumbia - Venetsueela mäng. Sellest nägin isegi esimest poolaega, Kolumbia läks 11 minutil juhtima.
Toanaabrid olid päris toredad, seega otsustasime mõned õlled teha. Kaks Austraalia tüdrukut olid viimast päeva Kolumbias; hoiatasid mind Tagangas randa jalutamise eest. Neid olevat seal noaähvardusel röövitud. Paneme info kõrva taha :)
Tundub, et Cartagenas on metsikult klubisid ja baare, jalutasime natukene ringi ja uurisime olukorda. Valikuks osutus vabaõhukontsert/klubi, kus sissepääs maksis 12 000 kohalikku (5 eurot), kuid sellega käis kaasas 6 pudelit õlut. Üldiselt väga paljud üritused siin Kolumbias on sponsoreeritud õllekompaniide poolt ning õlut juuakse palju. Pudelid on meie mõistes pisikesed.
Üritus oli super, hea ja vaheldusrikas muusika. Kahjuks lõppes pidu ära kell 1 :(
No comments:
Post a Comment