Thursday, November 24, 2011

Los Nevados & Kolumbia teed


Esmaspäeva hommikut alustasin Tartu ülikooli tudengile kohaselt - lugedes essee jaoks materjale. Reedel on siiski jälle üks tähtaeg :) Suur hoiatus kõigile: ärge sööge pesemata puuvilju, isegi kui need kujutavad endast peotäit väikseid hiinalaterna vilju. Ütleme nii, et ei ole tervisele hea :P

Kella 12ks pakkisin oma asjad kokku ja suundusin bussijaama - seda korda lõunaterminali. Nimelt siin Kolumbias on asjad tavaliselt loogilised, kui terminali nimi on lõunaterminal, saab sõita lõunasse suuduvatel marsruutidel jne, teine kord on lausa iga suuna jaoks oma terminal olemas. Negatiivne on selle juures see, et kahjuks ei sõida sinna terminali metroo, seega tuleb võtta takso (5000). 

Minu suureks pettumuseks läks esimene buss Manizalesisse alles kell 13.30 (1,5 tundi ootamist), seega võtsin kõige lähema variandi, marsruut-takso (kell 13.00). Hinnaks oli 35 000, mille kauplesin 32 000 peale. Kuuldavasti on igati loogiline, et kõik hinnad on läbi räägitavad. Sõit oli kiire, väike tüütu peatus vahepeal ning kohale jõudsime 5 tunniga (ilusad vaated on paremat kätt). Siiski liiga hilja, et jõuda kohale valges. Pimeduse tõttu võtsin jälle takso ning suundusin majutuskohta Mountain House, mis pidi kuuldavasti kena koht olema. Väga kena ei olnud - keegi inglise keelt ei rääkinud, mind peeti äärmiselt tüütuks ning voodi ragises (kui ülemisse narisse ronida) ja lisaks oli mu voodis kergelt liivane.

Hakkasin uurima Los Nevadose külastamise võimaluste kohta. Suure selgituse peale tegin kindlaks, et tegelikult ei saa minna 5300 meetri peale vaid 5100 m-le, peale natukest aega selgus, et saab minna ainult 4800 m peale. Seejärel oli suur selgitustöö ilma osas - et mis ilm on ja kas halva ilmaga saab tuuri ära jätta. Ilm pidi olema "maybe". Kellaaegadest esinesid ajad kella 5-8ni hommikul ja tagasituleku ajaks oli orienteeruvalt kell 17-20.00. Kõik tundus väga kahtlane, kuid otsustasin siiski minna, sest üks kanadalane rääkis, kui superlahe kogemus tal oli olnud. Tuuri korraldajaks oli ecosistamas, mis peaks korralik tuntud firma olema ja hinnaks 125 000 kohalikku. Lõpuks jäi ärasõidu ajaks kell 07.00 hommikul. 

Õhtul tellisin pitsat, toimib päris hästi ja näljasena kõlbab süüa ka :)

Hommikul olin enne kuut üleval ja uurisin ilma. Sadas, kuid tundus, et see on selline sadu, mis võiks järele jääda kohe-kohe ning taevaski andis märki sellest, et läheb nagu heledamaks. Sama kinnitasid ilmaennustussaidid - päeval ei saja ning takka kiitis ka hotelliadministraator. Seega olin kell 07.00 valmis ja varsti vuraski kohale landcruiser, et mind viimase tiimi liikmena peale võtta. Minu kaaslasteks olid isa ja poeg Venetsueelast, Šveitsi- Kolumbia segapaarike ning kolumbialasest giid/autojuht. 

Keerasime maanteele linnast väljas, kuid tee oli autosid täis ja liiklus seisis, seega pöörasime tagasi ja võtsime ühe väikese karjamaa vahelise tee, mis oli mõnusalt mudane ja kitsas. Õnneks vihm jäi järgi ning vaated ümberringi olid ilusad. See oli ilmselt kogu tripi parim osa - päikegi tuli välja ja kihutasime läbi väikeste ojade. Ühe jutiga panime 4000 m kõrgusele, kus oli juba päris jahe. Sõime hommikust - muna, arepat ja praetud banaani ning jätkasime teed rahvuspargi poole. 

Rahvuspargis pidi ennast registreerima ning mingi tädi rääkis meile hispaania keelset juttu rahvuspargi kohta. Õnneks ütles üks teine tädi mulle ka natukene, nii viis lauset, inglise keeles. Seejärel anti meile kaasa teine tädi, kes jälle midagi peale hispaania keele ei hablanud (lubati inglise keelset giidi btw). Kogu ümbruskond oli mattunud selleks ajaks udusse ja sadas midagi vihma ja rahe vahepealset. Sõitsime džiibiga, vahepeal hüppasime välja, vaatasime sammalt ja hiljem lund. Kuulasime hispaania keelset juttu, kuuldavasti olevat tädi rääkinud, et ümberringi on väga palju ägedaid asju, aga neid ei näe. Õnneks ma ei uskunud seda infot, mis mulle algselt anti, et üleval on 15 kraadi sooja, miinimum 10. Tegelikkuses oli tegu nulli lähedase olukorraga, müts oli igati vajalik. 

Lõpuks jõudsime välja 4600 m peale, kust teatati, et edasi ei saa. Isegi autost kaugemale kui 150 meetrit ei lubatud jalutada - ikkagi ohtlik lumi ju. Matkamine olevat üldse ära keelatud, sest kuuldavasti on vulkaan aktiivsem kui eelnevatel aastatel. Venetsueelalased olid sillas - lumi! Tegid lumememme ja lasid perse peal mäest alla. Tegelikuses näha oligi ainult lund ja udu. 

Kusjuures mul ega kellelgi teisel peale külma küll midagi viga ei olnud - kõrgmäestikutõbe polnud nähagi. 

Samas pettumus oli küllaltki suur, suhteliselt mõttetu kogemus neile, kes varem lund ja külma näinud on. Ma isegi kahtlen, kui mõtekas see tuur ilusa ilmaga on - üle 4800 m nagunii ei lasta, matkata ei tohi ja vulkaani sisse ka ei saa (varem olevat saanud). Selles mõttes, et olles ise käinud vulkaanidel Sitsiilias, Hawail ja Rwandas, kahtlen, kas see kogemus oleks midagi erilist olnud ka ilma uduta. 

Edasi suudusime pargist välja ja sõime lõunat - see oli täitsa asjalik - tüüpiline paisade  (nii nimetatakse siin kohalikke) traditsiooniline roog: liha, riis, banaan ja läätsekaste. 

Edasi olime kõik juba ootusärevuses, et saaks ometi termaalvette sooja. Seda oli muidugi palju oodatud, sest järgmised viis tundi veetsime liiklusummikus - lakkamatu vihmasadu oli põhjustanud sadu maalihkeid ja mudavoogusid, osa teed oli kadunud ja teine osa muda täis. Meil oli vaja läbida ainult 18 km, kuid see võttis aega üle viie tunni ja tee oli päris kohutav. Esiteks oli täielikult suletud liiklus Manizalesest Bogota suunas (see oli põhimaantee antud hetkel, sest Armeenia - Bogota tee oli juba päevi kinni) - meie õnneks liikusime n-ö Bogota - Manizalese suunas. Tee oli tihedalt rekkaid täis ning vahepeal lükkas kopp muda eest ära ja siis pidi läbi kihutama, et mitte uue mudavoo alla jääda. Teinekord läks kogu mägedest allatulev vesi üle tee, seega tekkis tunne, et see võib kaasa kuristikku viia. Siis pidi jälle ootama kohas, kus veel ei olnud mudavooge, aga kes kurat teab, millal need oleks võinud tekkida (ja meie olime seal vahepeal eksole).

Kui me lõpuks Manizalesesse jõudsime lootsin siiski veel, et äkki saab termaalbasseinidesse - mis seal viga oleks olnud ka pimedas olla! Kuid autojuhil oli ilmselgelt kõrini ja ta viis mind lausa esimesena tagasi majutuskohta. Mul oli külm ja olin tige, seega asusin kohe protestima ja võtsin nõuks osa raha tagasi nõuda. Nad pakkusid mulle 10 000, nõudsin 25 000, mille ma ka sain. Igal juhul ei saa ma seda päevast trippi küll kuidagi soovitada. Oleksin võinud ikka sukelduma minna Tagangas, aga kes teadis ette. 

Avastasin õhtul kohaliku supermarketi, kus valik oli hullem kui Pangodi poes. Või noh, peaaegu. Nagu näha imporditakse makaronid Itaaliast ja kaste Prantsusmaalt. Ja süüa ei kõlba kumbki :)

Täna asusin varakult teele, et jõuda Salentosse. Mul on suured dilemmad olnud viimastel päevadel, et kuidas tagasi Bogotasse minna - tee Armenia - Bogota on suletud juba päevi. Nägin oma silmaga, et Manizales - Bogota pole ka palju parem. Hommikul kuulsin, et ka Medellin - Manizales tee on suletud (sild läinud mudavoogudega). Varsti olen päris lõksus siin. Ilmselt hakkan päeva planeeritust varem minema ning kui asjad väga hullud on, siis üritan lennata (kuigi lennud võidakse ka ära jätta). 

Igal juhul tee Manizalesest Pereirasse oli vist ainus suund, kus probleeme ei olnud. Jõudsime kohale 1,5 tunniga ning praktiliselt kohe saime ka Salento bussi peale (selles suunas on päevas 4 bussi, seega meil vedas).  Pereira on selline lahe linn, kus naised korraldasid oma gängsteritest meestele seksistreigi, nõudmiseks oli elukutse vahetamine :)


Salentos on majutuskohaks Plantation House, korralik koht, korraliku kohviga. Tundub, et kui omanikud kohal on, siis võib siit ka asjalikku informatsiooni transpordi osas saada. Head kohvi saab päev läbi, ainult joo. 

Kohale jõudes hakkas hullu padukat sadama ning äike oli päris äge, kasutasin aega jällegi Tartu ülikooli hüvanguks. Õhtu poole lõppes sadu ära ning mäed ümberringi tulid nähtavale ümbritsetuna udusallidega. Müstiliselt ilus. 

Linn on ka armas, kõik majad on erinevat kirevat tooni ning elu käib täie hooga. Keskväljakul müüakse maasikaid kreemiga ning söögikohti on oma tosin, millest ka pooled on lahti. Koha spetsialiteet tundub olevat jõeforell, värskelt püütud. 

Homseks leppisin kokku ratsutamise, peaks olema äge siin mägedes (kui ei saja).

1 comment:

thedriimer.com said...

Mine kindlasti Valle de Cocorasse - lummav loodus. Saad ka ratsutada - dziip väljub keskväljakult, küllap oled selle juba avastatnud.

Turvalist Bogotasse jõudmist!