Kolumbiast... Bogotast :)

Mõtlesin, et ei hakka eraldi blogi tegema, sest reaalselt peale kolmandat päeva nagunii ei viitsi enam kirjutada / või kaob nett ära.

Siiski, tekkis idee, et võiks mõned asjad kirja panna :)

Jõudsin Bogotasse kell 19.30 1. Novembril, peale magamata ööd Helsingi lennujaamas ja väsitavat kulgemist Lufthansaga. Muide pileti hinnaks oli 260 eurot, mis tähendas seda, et kui ma aprillis pakkumist nägin, siis reisinarkomaanina ei suutnud ma sellest pakkumisest oma sõrmi eemal hoida.

Riiki sisenemine oli äärmiselt kiire, lihtsuse huvides ütlesin suvalise hotelli nime Bogotas (San Sebastian) ja peale 30 sekundit mu passi uurimist ütles piirivalvur: Welcome to Colombia!

Mu võõrustaja soovitas mul võtta takso - seda ma ka tegin, sest väljas oli parasjagu pime, ma olin parasjagu väsinud ja variant, et takso viib mind ukse ette, tundus vägagi ahvatlev.

Taksode jaoks oli olemas ametlik putka, kust sai endale kviitungi, mis ütles, palju su sõit maksma läheb (maksma pidi ikka taksojuhile ja kohalikus rahas). Minu sihtkohaks oli La Macarena, piirkond Bogota idapiirkonnas, mitte kaugel kesklinnast. Hinnaks 22 000 $. ($ ei tähenda mitte dollarit, vaid kohalikku raha pesot... eurodes siis umbes 8-9 eurot).

Muide lennujaamas sai vahetada raha kursiga 1 € = 2300 kohalikku, 1 $ = 1780 kohalikku. Täpselt sama kurss kehtib ka Bogota linnas ametlikes rahavahetuskohtades; kuid kuuldavasti oleks soodsam võtta raha välja pangaautomaadist. Otsisin võimalust ka raha pangas vahetada, aga enamik panku seda teenust ei paku.

Aga tagasi tuleku juurde. Bogotas kehtib väga loogiline tänavate süsteem - põhjast lõunasse kulgevad Carrera'd (avenüüd) ja idast läände calle'd (tänavad). Aadressile märgitakse näiteks Carrera 3 ja sinna juurde number, näiteks 27 - 50. See tähendab, et maja asub Carreral 3 ning on 50 meetri kaugusel Calle 27st. Lihtne ja loogiline ju? :)

Igal juhul takso leidsis ilusti oma sihtkoha üles ja ka mina jõudsin ilusti võõrustaja juurde. Pean tunnistama, et kell 22.00 kohaliku aja järgi (Eestis kell 5) oli väga raske mitte magama jääda. Samuti oli raske edasi magada peale 06.00 (Eesti aja järgi kell 13.00).

Järgmisel päeval saatis mind mu võõrustaja peatänavale (Carrera 7) ning juhatas Plaza Bolivarile. Plaza Bolivar on ilmselt keskne väljak mitte ainult Kolubia linnades, vaid kõigis põhja Lõuna-Ameerika linnades. Bogotas meetub see natukene Veneetsiat - väljakul lendleb tuhandeid tuvisid, ning sama palju on ka tuvisitta, kuhu sisse astuda. Tuvide heaolu eest hoolitsevad tuvisöögimüüjad, kes agaralt turistidele lähenevad, neid üle kuhjavad tuvidega ning vastutasuks paartuhat peesot näpistavad.

Plaza Bolivar

Väljakul on ka suurepärane turistiinfo, kust lisaks kaardile on võimalik saada infot kõikvõimalike tasuta ürituste kohta Bogotas.

Esimesena võtsin suuna kesklinna uurimisele, mis minu arusaamist mööda on Carrera 6-2 ja calle 12 - 24 vahel. Tegu on sellise mõnusa müstilise koloniaalalaga, kus on majad on rõdudega ning erinevat värvi, sellised armsad hasiendad. Mulle jätsid suurepärase mulje San Agustini ja Carmeni kirikud, mis on väga ilusad nii seest kui väljast. Muide, kesklinnas on ka presidendipalee, mille eest läbi minnes tuleb oma kott ette näidata. Turistide puhul on tegu pigem sümboolse kontrolliga. Liginedes carrera 2 ja edasi (carrera 1), muutuvad majad veelgi värvikirevamaks. Lisanduvad lahedad tänavagraffitid ja muud kunstilised objektid. Majad päris vastu mäekülge näevad välja suhteliselt agulitena, samas ohtlik küll ei tundunud.

Calle 15 lõpust saab tõstukiga (teleferico) tõusta Monserrate mäe tippu (3152 m), mis võib esialgu olla küllaltki kurnav, arvestades kõrgust. Mina näiteks ei pannud Bogotas midagi erilist tähele (2600 m üle merepinna), aga mitmel tuttaval olevat esimestel päevadel olnud hingamisega probleeme. Mina panin seda tähele siis Monserrate tipus :) Samas, ega seal väga matkata polegi - saab külastada väikest kirikut ja lisaks on paar restorani. Aga vaade on super! Telefericoga edasi-tagasi hind on 14 200 pesot (6,5 eurot).

Edasi suundusin kulla muuseumisse (Museum de Oro). Pilet maksis 3000 kohalikku, seega natukene üle euro. Üldiselt soovitatakse vältida pühapäeva, sest siis on kõik muuseumid tasuta, ja kohalikke on liiga palju moodustades järjekordi. Välja oli pandud tohutu kogus kuldseid maske, münte, nikerdusi ja ehteid. Üldiselt oli väga lahe, kõik info oli olemas ka inglise keeles ja vahelduseks tavalistele väljapanekutele olid ka show- väljapanekud. Seega võib täitsa soovitada.

Natukene nõme on Kolumbias see, et kui küsid lihtsat hinda, siis räägib müüa sulle 2 minutlise saaga asjast, mille käigus hind läheb täitsa kaduma. Ma saaksin veel aru numbritest, aga mitte siis kui nad on pika vada sees :)

Muide mu nõme Nokia ei tööta siin, sest Kolumbias on (ilmselt) samad sagedused kui USAs. Samas, tänaval on igal pool inimesed siltidega "minutos", kust saab 100-200 raha eest helistada suvalisele numbrile. Seega pole nagu telefoni väga vajagi.

Ja samuti on vaja adapterit selleks, et saaks laadida oma elektroonikat, universaalse versiooni saab 3000 kohaliku rahaga (1,3 eurot).

Jõudes järgmisse päeva ehk tänasesse päeva, siis peab tunnistama, et nägin suurt vaeva, et magada kella kümneni. Lootusetu üritus, sest õhtul kell 9 olen ikka surmväsinud ja läheks kas või kohe magama.

Alustasin hommikut Botero muuseumi külastusega. Botero stiil ei kuulu mu lemmikute hulka, sest üldjuhul tundub, et talle meeldib maalida sirgeid banaane ja rasvunud inimesi, kujutades nii kõiki naisi, lapsi kui mehi. Natukene tüütuks muutub peale 100 pilti :) Siiski oli muuseumis mu lemmikut Monnet kogust pilte, kui ka Picassot ja teisi. Lisaks selle oli võimalik külastada mündimuuseumi. Igati mõnus külastus.

Hommikul kuulsin, et täna on suur protestipäev, sest tudengitel on plaanis suurejooneline meeleavaldus ülikoolireformi vastu. Tavaliselt käivad seoses meeleavaldustega koos ka kokkupõrked politseiga, seega olevat tudengid võtnud uueks taktitaks kõigi politseinike ja teiste kohalolijate kallistamise ja musitamise. Mina nägin vaid teatud loomakostüümides meeleavaldajad ühe nurga peal, teises kohas sambat tantsivaid protestijaid ning Bolivari väljakul oli vaid käputäis plakatitega tegelasi. See-eest kogunes märulipolitsei koos kaitsevarustuse ja pisargaasiga. Ma kujutan ette, et ma lahkusin peaväljakult liiga vara, ning magasin maha protestijate kohale jõudmise. Aga eks homme kuuleb.

See-eest ühinesin ma tasuta inglise keelse linnatuuriga, mille kohta sain infot Bolivari väljakul asuvast turismiinfost. Tegu on suurepärase ettevõtmisega, kus kuuleb väga palju Kolumbia ja Bogota ajaloost. Samas tutvusime ka kohtadega, kus saab tasuta võtta tango ja salsa kursuseid, käia kontsertidel, filme vaatamas ja muid huvitegevusi tegemas. Bogotas on metsikult tasuta huvitegevust! Ainult küsi ja mine kohale. Näiteks mu võõrustaja käib niimoodi joogas. Ja mina veel arvasin, et Kolombia ei ole nii sotsialistlik, kui osad Lõuna-Ameerika riigid.

Lisaks sellele on enamik vaktsiine tasuta nii kohalikele kui kõigile külalistele. Kui on plaan külastada Amazonast, kollapalaviku ala, siis tasub vaid lennujaamast küsida ja tehakse kohe tasuta süst ära (ma ei saa aru, miks ma Eestis selle eest sadu kroone maksin).

Pühapäeviti on suur osa linnast autovaba - sõita võib vaid jalgrattaga (ja muidugi jala). Presidendipalee ees on tasuta aeroobika ja teised sporditunnid. Pole ime, et kolumbialased on maailmas õnnelikkuse edetabelis teisel kohal!

Turistina olen ma õnnelik, et saan osa võtta sellistest lahedatest asjadest tasuta ja külastada näiteks muuseumeid tasuta. Samas kui ma oleks maksumaksja, küsiksin, kes selle eest maksab? Samas, Kolumbia on metsikult arenenud viimasel aastakümnel, ja ilmselt ainult paremuse suunas. Kui Caracases (Venetsueelas) ei oleks ma julgenud paljudes kohtades ka päeval käia, siis Bogotas tundub ohutu isegi öösel.

Homseks suunaks Villa De Leyva ja edasi San Gil :)