Taganga & Tyrona rahvuspark

Vahepeal on kätte jõudnud rannapuhkuse aeg, seega täiesti loogiliselt ma ei ole viitsinud väga postitada. Cartagenast võtsin sellise bussi, mis viis mind minu majutuskohast Cartagenas planeeritud majutuskohta Tagangas, otse uksest ukseni. Väga mugav, olin ilusti 4 tunniga kohal (42 000 raha).

Taganga jättis alguses kahtlase mulje - tänavad on olematud ja vajaksid pikem maastikuautot või kuukulgurit, et edasi jõuda. Samas jala liikudes ei ole väga vahet. Hostel Tortuga asus mäe otsas, 5 minutit merepiirist eemal. Mere ääres on sadam paatidega ja tohutult rookatustega hütikesi, mis pakuvad süüa ja juua. Esimese hooga valisin suvalise koha, mis ei osutus mitte just parimaks valikuks, päevapakkumiseks oli kala kookuseriisiga ja kalasupp (12 000). Tegelikult kala oli ok, aga kookuseriis on midagi päris kohutavat, kõlbab süüa ainult siis kui seda hästi tehakse. Selles kohas seda teha ei osatud. Meeldejätmiseks koha nimi oli Cactus.

Vahepeal sadas veidi vihma, mis iseenesest vihmahooajale kohane. Hostelis on lahe katusepaar, kus külm õlu on alati käepärast. Sain tuttavaks seltskonnaga, kus oli paar austraalast, sakslane, kas Šveitsi tüdrukut ja veel keegi, keda ma täpselt ei mäleta. Läksime koos linnapeale, et võtta mõned kokteilid ja vaadata, mis linnas (pigem külas) toimumas on. Enamikes kohtades tundub olevat kas happy hour või lausa happy night, mis tähendab, et kõik kokteilid on kaks ühe hinnaga. Üldiselt popimaks kangeks alkoholiks on rumm, ja seda kasutatakse nii mohhitodes kui daiquirides. Soodushinnaga tuleb ühe kokteili hinnaks umbes 2 eurot, täitsa asjalik värk.

Hiljem liikusime edasi kohalikku ööklubisse, mis asus otse baari kohal, nimeks Sensation. Tundub, et kohalikel on mingi haige vajadus miksida kokku vähemalt kolm lugu, nii et ühtegi lugu normaalselt nautida ei saa. See-eest Danza Kuduzo on endiselt ülipopp. Läksime klubisse enne kümmet, seega kell üks tundus olevat viimane aeg lahkuda. Õnneks on linnas tänavavalgustus, tagasi hosteli jalutada väga kõhe ei olnud.

Järgmisel päeval otsustasin jalutada kaugemasse randa vaatamata võimalikele ohtudele (Austraalia tüdrukuid rööviti just selle jalutuskäigu ajal). Jätsin kõik väärtusliku hotelli ning raha kaasa ei võtnud - mida sa ikka röövid, kui midagi röövida ei ole. Hostelis soovitati ikka alguses paat võtta, kuid siis meenus kõigile, et on pühapäev ja arvati, et mingit ohtu ei ole. Ohtu tõesti ei olnud - terve rada oli pakult kohalikke perekondi täis, kes suundusid nautima puhkepäeva ning raja alguses oli kaks politseinikku korda tagamas. See-eest rannas nagu väga ruumi ei olnudki - kõik oli metsikult inimesi täis, hea kui leidsid koha kuhu astuda. Aga vesi oli mõnus ja soe. Jah Venetsueela rannaga võrrelda ei anna, aga ajab asja ära.

Tagasi jõudsin pärastlõunal, sest hakkas jälle müristama. Jõudsin just parasjagu dušši all ära käia ja alla rannapromenaadile suunduda, kui hakkas paduvihma kallama. Maabusin kohta, mida oli mulle hostelist soovitatud - Bitacola - tegu oli geniaalse kohaga. Kõigepealt sai seal 3000 eest tellida endale gigantseid värskelt pressitud mahlu purustatud jääga, mis olid võrratud. Valikus oli nii maasikas, ananass, mango, maraquia jt. Soovi korral võis võtta ka con leche ehk piimaga. Sellise variandi puhul ei olnud tegu enam smuuti, vaid jäätisekokteiliga. Tellisin söögiks mereanni hautise (casrole de mariscos), mis tuli ilusti auravalt potis ja sinna juurde käis suur hunnik riisi. Lihtsalt võrratu maitseelamus, ainsaks probleemiks oli see, et seda oli ka metsikult palju.

Õhtul hostelis nägin tuttavat iirlast, kes oli just välja minemas koos hollandi paariga, seega ühinesin nendega. Neil oli plaanis süüa, kuid arvestades minu lõunat, siis mul oli plaanis piirduda vaid jookidega. Kohaks Pachamama, mis on jällegi üks suurepärane näide heast söögist, nagu ma hiljem ka ise järgi proovisin. Lisaks proovisime järgi ühe roohüti, kus oli Happy Night all night, ning kus tehti suurepäraseid 50 % rum pina coladasid.

Üldiselt on mul plaanis olnud suhteliselt rannapuhkus, seega ka järgmisel päeval võtsime suuna randa, seekord ühines meiega ka üks itaallanna, kes oli väga konservatiivne igasugu asjade osas - näiteks on ta otsustanud mitte külastada rahvusparke, mis on tasulised ning mitte süüa toitu, mis on mõeldud turistidele. Muide, kuigi oli esmaspäev, siis oli jälle vaba päev ja rahvast palju. See on juba kolmas vaba esmaspäev järjest, tundub, et Kolumbias on palju pühasid ja vabu päevi. Kuuldavasti üle 20 aastas (kas nii saavutatakse maailma kõige rohkem naeratav rahvus?). Kuigi, tegelikult 3 nädalat tagasi olid kohalikud valimised, seega too vaba esmaspäev ei lähe selles mõttes arvesse. Kuuldavasti keelati valimiste ajal ära alkoholimüük, anti vabad päevad ja osad linnad kehtestasid komandaditunni.

Õhtul oli aeg proovida ära mariscos al gratin ehk mereannid hautatult potis juustukastmega. Taaskord üks hea maitseelamus Baricolas. Probleemiks on alati see, et esiteks mahlakokteil on väga kõhtu täitev, nagu ka eine. Aga samas on kõik nii kuradi hea, et järgi ei taha ka jätta, seega lõpuks on kõht nii täis, et ei suuda enam õieti liikuda ega ei taha enam kaks päeva süüa (või noh, õhtu lõpuni vähemalt).

Hull padukas hiilis jälle ligi öövarjus. Samas katusebaaris on ka katus olemas, seega pole probleemi. Tšillisime juba tuttava seltskonnaga ning analüüsisime kinnisvaraturge Euroopas. Eesti on tegelikult ikka metsikult odav.

Eile ärkasin vara, et vaadata, kuidas ilm on. Ilm oli hea, seega otsustasin minna Tyrona rahvusparki. Kohale on kõige lihtsam saada sellise tansfer-teenusega, mis viib sind sinu hostelist otse rahvuspargi sisse. Asi maksab 15 000 üks ots, kuid on mugavam kui minna ühistranspordiga. Sellisel juhul tuleks minna kohaliku bussiga Santa Martasse ja võtta sealt teine kohalik buss ning lõpuks kõndida veel 2-3 km et jõuda parki sisse. Kui aega pole raisata, siis on mõttekam teha jalutamine ikka kohapeal. Kohapeal võtsin kohe suuna randade poole ja peale 25 minutit džunglis jalutamist jõudsin mereni välja. Džungel on palav ja niiske, kuid rajad on korralikud. Ette tuleb vaadata ainult punaste sipelgate osas. Vaated merele olid suurepärased - imelised rannad ja lained, ainult pildista. Probleemiks oli muidugi see, et enamik randu pole ujumiseks sobilikud, liiga ohtlikud - laine või sind laiaks rullida või hoovus merele viia. Isegi silt oli, et selles rannas on juba 100 inimest ära uppunud. Nagu Havai mõnes mõttes, ilus, aga vette minna ei anna. See-eest kui pool tunnikest edasi jalutada jõuab La Picina nimelisse kohta, kus mere poolt on kivid/korallid ees ning võib ka varbad vette pista. Kahjuks kuskil lösutamisruumi eriti ei ole, parimaks kohaks on palmi peal tšillida.

Kes või mis on pildil? :)

Teel sinna oli ka koht, kus sai valida, kas minna läbi küla või ületada väike jõgi. Ma muidugi vaatasin, et läheks otse. See omakorda pani mind valiku ette, et kas minna jõeääres olevatest kividest mere poolt või maismaa poolt, ning valisin maismaa poole (lained sinna ei ulatunud ja vesi tundus olevat maksimum põlvini). Hakkasin vaikselt minema (umbes põlvini vees) ning korraga vajusin hopsti läbi liiva puusani vette. Sain ruttu tagasi ja hüppasin ehmunult välja - mis kurat - vajuv liiv? Ma arvasin, et vesiliiv ei ole tavaliselt vee all... või siis on? Igal juhul mõtlesin juba ringi minna, kui vastassuunast tuli üks seltskond, kes kahlas läbi jõe mere poolt ja ilma probleemideta... seega läksin minagi sealt.

Kahjuks peale tundi läks ilm pilviseks, seega vesi ei näinud enam nii lahe välja, kuid tšillida võis ikka. Mõtlesin, et kas ma peaksin jääma ööseks parki, kuid otsustasin, et siiski ei jää - tundub, et peale päikeseloojangut pole seal midagi teha ning ujumiseks on anyway parem Taganga rand. Kuigi selliseid vaateid nagu Tyronas muidugi mujal ei ole. Tagasi jõudsin pool tundi enne bussi väljumist (buss tagasi läks kell 17.00), seega läksin veel üht teist rada avastama, mida ma enne ei olnudki näinud. Korraga jooksis midagi suurt ja musta mu eest üle raja (10 meetri kaugsel), kuid see oli nii kiire ja musta värvi, et ma ei saanud arugi, mis see oli. Pärast teised hostelis arvasid optimistlikult, et panter.

Nägin ka väiksed ahve, selliseid nagu Venetsueelaski ning jõudsin välja rannikule, kus sai ronida suure kivi otsa. Siis jälle oli aeg minna tagasi bussi peale. Muide, sissepääs parki on 35 000 ning see on ühekordne (st kui välja lähed siis sama käepaelaga uuesti ei saa). Alla 25 aastased õpilased saavad soodustust (pilet hinnaga 7000), aga vanemad õpilased ei saa miskit :P

Õhtusöögiks oli aeg minna Pachamamasse mereande nautima. Või siis 20o gr burgerit, kuidas kellelegi. Ahjaa, Eesti-Iiri 1-1 vajas ka tähistamist ... kuid mingi teema on sellega, et kui daiquirisid osatakse hästi teha, siis rummi pannakse vähe ja vastupidi.

Täna magasin ilgelt kaua, tervelt kella 10ni, mis on mu senine rekord siin. Hommikusöögiks võtsin ühe selle jäätisekokteili, kuskilt peab ju vitamiinid ja kaltsiumi kätte saama. Seekord otsustasin paadiga randa minna, et ära proovida. Paat maksab 6000 per nägu, aga natukene kauplemist ja kohaliku hind on 5000 (edasi-tagasi). Üldiselt väga mõttetu sõit, selline aeglane loksumine, aga rajal tundus väga vähe inimesi olevat - ei taha ju ka, et keegi mu päikesekreemi ära varastab eksole.

Rand oli väga meeldiv, inimesi praktiliselt ei olnud ning vesi oli palju selgem. Mõnus päevitada ja ujumas käia. Muuseas sain ka teada vestlusi pealt kuulates, et massaaži tavahind on 10 000 raha, kuid blondi sakslanna jaoks langeb hind 7000ni. Siiski ma ei usu, et rannamassööridel väga mingit diplomit ette näidata oleks :)

Täna olin ka ülimalt kaval mõeldes, et kui ma võtan söögi, mis on poole odavam kui suur söök, siis see on ka poole väiksem (22 000 vs 12 000). Selle plaaniga läksin ma haledalt alt, sest krevetipasta oli veel suurem kui varasemad road, ning mitte vähem maitsev. Kolumbia on kulinaarselt meeldivalt suutnud üllatada.

Õhtuks veel plaane pole :)